Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2307989t1h8263.jpg)
Maja väärtust hakkab üha rohkem mõjutama see, kui palju on selle soojana hoidmiseks vaja sinna osta energiat.
Praeguste kõrvale on tekkimas uued kodud, mis vajavad kütteks kuni kümme korda vähem energiat.
Seejuures ei ole tegemist «ületehnologiseeritud» hoonega, vaid väliselt enamasti täiesti tavapäraste, pigem modernse arhitektuurijoonega valgusküllaste majadega, mis on väga hästi soojustatud.
Mis on maja energiatõhusus?
Energiat on vaja majja nii palju, kui seda sealt kaob. Mida hõredamad on seinad, seda rohkem on vaja energiat, et toas 20 kraadi hoida.
Esimene pidepunkt tõhususe parandamiseks on idee, et interjöör peab olema eksterjöörist võimalikult hästi eraldatud välise külma ja sisemise sooja vahel peab olema hea sein. 20 kraadi tasakaalu hoiab pigem passiivne barjäär, mis ei tekita jooksvalt kulutusi, mitte sooja tootev seade.
Teine mõte on kasutada maksimaalselt hästi ära nn vaba soojust. Lõunapoolsetele akendele paistva päikese eest ei ole vaja maksta ning arhitektuur saab seda arvestada.
Vältida tuleb seda, et päikesesoojus ei muutuks suvel jahutusvajaduseks otsekiirguse aknale saab lihtsa sirmiga ära lõigata.
Päikese osa maja kütmisel saab väga väikeseks viidud energiakadudega maja puhul muuta oluliseks, see võib katta kogu küttevajadusest kolmandiku.
N-ö jääksoojused on ka elektririistade kasutamisest ja inimestest eralduv soojus.
Ära kaota ventileerides!
Selleks, et majas olevat sooja tõhusalt kasutada, on edasi oluline seda mitte ventileerides kaotada. Küsimus ei ole mitte ventilatsiooni vähendamises, vaid sooja tagastamises ventileeritavast õhust.
Maja tuleb õhutada. Iga inimese kohta on vaja tunnis 30 m³ värsket õhku. Kuid koos õhuga ei ole vaja sooja loodusesse tagasi saata.
Praeguse tasemega seadmed võivad tagastada 90 protsenti koos õhuga liikuvast soojusest.
Tõhusus tähendab seega, et tuba on soe ja õhk on värske ilma, et tekiks vähimatki kiusatust ventilatsiooni arvelt energiat kokku hoida.
Sama kehtib ka seinte ja akende kohta parema soojapidavuse tõttu on nende sisepinnad oluliselt soojemad kui kehva soojastandardiga hoonetes ning puudub igasugune risk niiskuse kondenseerumiseks külmadele seinaosadele, eelkõige nurkadesse, ning hallituse ja terviseriskide tekkeks.
Suurte klaaspindade puhul on oluline, et külma õhu voog ei suundu enam põrandale, piisavalt tõhus klaas ei vaja akna alla ka radiaatorit.
Tõhususe mõõdupuu
Võrdlemiseks iseloomustatakse maja küttevajadust kilovatt-tundides ruutmeetri kasuliku pinna kohta aastas. Eesti vanemates majades on see näitaja ligi 200, uuemates 100150.
Euroopas loetakse madala energiavajadusega hooneks maja küttevajadusega 3040 kWh/(m²a).
Varasem madala energiavajaduse standard 70 kilovatt-tundi on nüüdseks enamikus riikides miinimumnõue, millele peavad vastama kõik ehitatavad hooned.
Kilovatt-tundide asemel on saanud suupärasemaks rääkida ekvivalendina õliliitritest, mida on vaja selle sooja saamiseks. Üks liiter õli on 10 kilovatt-tundi energiat.
Seega tuleb kilovatt-tunnilt õli-ekvivalendile minekuks arvult null ära võtta. 70 kWh/(m²a) on 7 liitri maja, 30 kWh/(m²a) 3 liitri maja jne.
Austria uuselamute keskmine tase on praegu näiteks 3 liitrit. Pereelamutel on see 5-6, suurematel hoonetel 2 liitrit.
Eesti oludega võrdlemiseks võib arvestada, et külmema kliima tõttu on sama maja energiavajadus siin ca 20 protsenti kõrgem.
Praktikas ei osta Austrias ja Saksamaal pere arhitektilt projekti, mille energiavajadust ta ei tea. Arutelu käib selle üle, kas see on viie, nelja või kolme liitri maja projekt.
Energiavajadus on energiamärgise kujul olnud projekti ja hoone kvaliteedikriteeriumina Austrias olnud käibel juba alates 1993. aastast, Eestis käivitub samalaadne märgis 2009. aastast.
Uus standard passiivmaja
Passiivmaja standardi järgi on maja küttevajadus maksimaalselt 15 kWh/(m²a) (1,5 liitri maja). Võrreldes tavapärase majaga on küttevajadus 10 korda väiksem.
Sellise maja elanik on saanud mõlemad nii sõltumatuse energiahindadest kui kõrge mugavuse. Pere küttearve jääb sellise maja puhul üldjuhul alla 20 euro (300 krooni).
Lisasoojuse võib sellisesse majja anda kõigi kütteliikidega, kõige lihtsamini elektriga. Lisaküte võib olla ühildatud ventilatsiooniseadmega ja sooja kanda ruumidesse laiali õhk.
Seejuures realiseeritakse passiivmaja peamine idee, et lihtsama küttesüsteemi tõttu ehitushind kõikide muude lisakulude kõrval mõnevõrra kukub.
Küttesüsteemi ehitamise raha pannakse sisuliselt parematesse akendesse ja soojustusse.
Keelatud pole loomulikult kasutada ka kaminat. Väga väikese küttevajaduse tõttu tuleb seda talvel kütta nt 3-4 päeva tagant. Liigne soe juhitakse tavaliselt akupaaki, kust seda saab kasutada tarbevee soojendamiseks.
Vee soojendamise tugi tuleb tavaliselt päikesekollektoritest. Tavapärane eramaja päikesekütte lahendus katab 5070 protsenti aastasest tarbevee soojendamise vajadusest.
Passiivmaja projekteerimiseks kasutatakse eraldi tarkvara, mis fikseerib arvutusmeetodid ja asukoha kliima ning koostab energiabilansi.
Sisuliselt kontrollib arhitekt sellega oma projekti energeetilist kvaliteeti. Seda on oluline teha alates eskiisifaasist, kus otsused on kõige suurema mõjuga.