Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2302313t1h2cb2.jpg)
Valgamaal Sangaste lossi lähedal elav Lea Korbun on aastaid oma perele ise leiba teinud. Temalt on koduleiba tellitud ka sünnipäevadeks, matusteks ja pulmadeks.
«Ma ei ole mingi äri peal väljas. Kord käis siin üks inimene, kes oli hirmul, et äkki saab minust talle konkurent. Vastasin, et ei maksa karta mingit tootmist ma ei arenda,» lausus Korbun maakonnalehele Valgamaalane intervjuud andes.
Leivategu pole naljategu ja lihtsalt leib lauale ei tule. Leivategija rääkis, et poeg ostis rukki ja käis seda ise Mulgimaal jahuks tegemas.
«Lihtjahust tuleb tume leib ja see on südamele hää. Selle leiva, mida just teen, tellis Rukki Maja põllumajandusministri vastuvõtuks. Jahu on Silva-Agro oma, seemneviljast tehtud. Sellist jahu, mida Sangaste veski mölder Kaseorg oskas jahvatada, enam ei saa. Aga Sangaste kolhoosil oli ka hea vili ja tehti head püüli,» rääkis Lea Korbun.
Naine on õppinud zootehnikuks, kuid olnud palju aastaid kolhoosi viljalao pidaja. Ta teab, milline on hea ja milline halb vili.
Korbun teeb leiba emailämbris. Plastmass ei kõlba ja puust leivaastjat pole kuskil hoidagi. Igast leivateost võtab ta juuretise, paneb tühjaks saanud võikarpi rukkijahu sisse ja pistab külmkappi.
Kui on leivateo aeg, lisab ta juuretisele sooja vett ja jahu. Mingit mõõtu pagar ei kasuta, kõik käib silma ning tunde järgi. Puust labidakesega segades keerutab ta valmis eelkergituse taigna, mis on püdela väljanägemisega, meenutades välimuselt mannakörti.
«Kui õhtul teen, siis võib seista hommikul üheksa-kümneni. Vähemalt 12 tundi peab olema sooja ahju ääres,» lausus Lea Korbun.
Järgmisel päeval toob ta ahju juures linase rätiku all soojas seisnud eelkergitatud taigna, mis happebaktereid täis, töölauale. Seejärel lisab taignale soola, suhkrut ja köömneid. Köömned korjab ise põldudelt, kuivatab need ja lõpuks jahvatab.
Leivavalmistaja rõhutas, et köömneid ta küll palju ei lisa, kuid purustatud köömen võtab rukkijahult mõrkja maitse. Mõni leivategija paneb sekka ka kartuliputru, kuid talle selline teguviis ei meeldi.
Eelkergitatud taignale lisab pagar muidugi jahu. Taignat segab ta seni, kuni see käe küljest lahti lööb siis on paras. Taignaämber kaetakse linase rätikuga ja pannakse kaheks tunniks ahju äärde seisma.
Kahe tunni pärast võtab Lea Korbun elektriahju plaadi, paneb alla küpsetuspaberi ja kallab ämbris kerkinud taigna plaadile. Käsi vette kastes hakkab ta pätsi voolima. Kui see on valmis, surub sõrmedega augud sisse.
Leivateoämbrit ei pese Korbun kunagi hõõrub selle hoopis rukkijahuga üle.
«Mul ei ole head potikividest ahju ja seepärast kasutan elektriahju. Leib küpseb pool tundi 220 kraadi juures ja tunni 200 juures. Siis võtan leiva ahjust välja, panen linase rätiku ja salli alla. Leib puhkab seal,» ütles Lea Korbun.