Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2297323t1h118f.jpg)
Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura kirjutab energeetikafoorumi veebilehel, et «tuumajaam ei või jah» tüüpi emotsionaalsete väitluste asemel peaks teadlased saama riigilt selge tellimuse oma valdkonnast uusi tehnoloogiaid otsida ning neid ka avalikkusele tutvustada.
«Eestis leidub inimesi, kes on nii debattides kui meediakanalites eksperdid korraga kõikides valdkondades,» kirjutab Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura energeetikafoorumi veebilehel.
«Ainult nende ekspertarvamused on risti vastukäivad ja tundub, et edasiliikumist eriti ei toimu või vähemalt pole see piisavalt kiire,» lisab Puura.
«Samas on selge, et kui üks näiteks ütleb «väga odav ja täiesti ohutu» ning teine vastu «ülikallis ja kohutavalt ohtlik», siis üks tegelikult ju eksib või on tõde kusagil vahepeal ja üle pingutavad mõlemad,» kirjeldab Puura muljet senistest väitlustest.
Puura arvates võiks alustada sellest, milles on kõik ühel meelel.
Milles on kõik ühel meelel?
Esiteks selles, et Eesti elektrienergia tootmise portfelli tuleb hajutada ning põlevkivi osatähtsus aja jooksul elektrienergeetikas langeb.
Teiseks selles, et taastuvenergeetika võimalused tuleb ära kasutada ning nende proportsioon aja jooksul tõuseb.
Kolmandaks selles, et energeetilise sõltuvuse süvenemine idanaabrist ei ole lahendus.
Neljandaks selles, et energiasääst on prioriteetne tegevusvaldkond, millega tuleb kogu aeg ja otsekohe tegelda.
Tuumajaamast räägitakse emotsionaalselt.
Tegelik diskussioon saab Puura arvates alata alles siis, kui kõigile on ühtlaselt selge, missuguseid uusi ohutumaid reaktoritüüpe maailmas välja arendatakse ning millal need võiksid valmida. Informatsiooni järjest koguneb ning veebisaidilt http://www.tuumaenergia.ee/ on see ka kõigile kättesaadav. Praegune diskussioon on Puura meelest liiga emotsionaalne.
Kasutagem rohkem teadlasi.
«Tulles tagasi aga tehnoloogia arengu juurde, siis vajab järelemõtlemist, missugune võiks olla sellistes energeetikavaldkondades, kus Eestis kompetents on senini väga vähene, Eesti teadlaste panus energeetika reaalsesse arengusse,» kirjutab Puura.
Neile võiks olla selge ja kindel tellimus hoida oma valdkonnas silmad ja kõrvad lahti arengute suhtes, mis mujal maailmas toimuvad.
«Seda nad kindlasti ka teadustöö taseme tagamiseks niikuinii teevad, kuid tellimuse all mõtlen seda, et toimuvad ka pidevalt analüüsivad ning kui nad tunnevad ära sellised arengud ja sähvatused, mis on Eesti jaoks perspektiivsed ja lähiaastakümnel kasutuselevõetavad, siis annaksid kiiresti sellest märku,» ütleb Puura.
«Eesti uurimisgruppide väiksuse ning piiratud rahaliste ressursside juures avaks selline tehnosiire hoopis mastaapsemaid võimalusi uue energiasüsteemi ülesehitamisele kaasa aidata kui oma teadustöö kaudu,» märgib ta.
Eestit iseloomustab see, et sisuliselt igas uues või Eesti jaoks uues energiavaldkonnas, mida võiks arendada - näiteks kütuseelemendid, päikesepatareid, biokütused, tuuleenergia, tuumaenergia, energiasääst - on eksperdid olemas, kuid neid on käputäis. Ainsaks erandiks on põlevkivienergeetika.
«Ning pole ilmselt liigne lisada, et Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudis on edukalt tööd alustanud energiatõhusa ehituse tuumiklabor, reaalne võimalus õige planeeringuga mitmekordselt vähendada hoonete energiakulusid. Oskused on saadud põhiliselt Austria ja Saksamaa kogemuste baasilt,» lõpetab Puura.