Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2283943t1hbfbe.jpg)
Isu tsikliga reisima minna pesitses sees juba mitu aastat ja ühel hetkel sai see ka ette võetud. Kogu reisi ettevalmistamine sai alguse sihtpunkti ja teekonna paikapanemisega juba mitu-mitu kuud varem.
Viimane nädal enne starti tuli võtta tsikkel ette ning vahetada õli, tagarehv ja kontrollida kõik, mida oskasin või teadsin. Ning muidugi asjade pakkimine, kirjutab Postimehe reisilisa eriväljaanne Tourest 2008.
Juhtmõttena võiks seda reisi iseloomustada nii, et kui miski hakkab juba alguses viltu vedama, siis tea, et see jätkub lõpuni ning lõpus see isegi kahe- või kolmekordistub.
Vihm hakkas kimbutama
Reisi sihtpunkt oli Horvaatia ja alustasimegi sinnapoole liikumist. Ilm oli alguses ilus ega paistnud tõotavat midagi halba.
Enne Riiat algas aga tugev äikesevihm ning oma panuse meie märjaks kastmisel andsid ka bussid ja rekkad, mis tekitasid vahepeal tunde, et sõidame pigem merel skuutriga kui maanteel mootorrattaga. Ilma kiuste jõudsime õhtuks
Leetu ning ööbisime Kaunase lähedal ühes sanatooriumis, mille leidmine pimedas ning ilma kaartide ja GPSita oli tõeline ime.
Teise päeva hommik lubas ilusat ilma, kuid lubaduseks see ka jäi. Taas märjad, uhasime mööda Poolat aina lõuna poole.
Vahepeal suured Poola linnad, kus ümbersõidud puuduvad, ehitamisel olevad teed, mis vahepeal tundusid olevat pigem turistide ja matkajate peletamiseks, aga eks oma võlu lisavad ka need.
Päeva tumestasid teise mootorratta ühe mootoripoldi mutri lahkumine ja enda ratta kummuli keeramine ilma tõsisemate tagajärgedeta (v.a pihta saanud eneseuhkus).
Pärast meeletut otsimist ja ekslemist jõudsime õhtuks ühte kämpingusse Ciches. Vähemalt oli seal ilus sooja veega järv.
Kolmas päev ratta selga ja edasi, plaan päeva lõpuks jõuda Tehhi. Ületamatuna see ei paistnudki, sest õhtu saabudes olime Jelenia Goras. Maastik juba ilus ja kena (loe: kurviline ja mägisem), mis lubas ka rattal natuke vallatleda.
Tõsi, sellega tuli siiski tagasi hoida, sest kolm kohvrit, paagikott ja tagaistuja ei võimaldanud eriliselt kurvitada. Hea tee oli see igatahes.
Öö veetsime kusagil Tehhi suusamäe nõlva all ja see oli vist esimene päev, kus vihma ei saanud, kuigi selles väga kindel ka olla ei saa.
Hommikul lühitutvus mägioja ja ümbrusega ja taas ratta selga. Keskpäevaks olime Prahas, kus veetsime vanalinna imetledes mitu tunnikest.
Võluv linn, millele eraldasime häbiväärselt vähe aega, aga vähemalt Karli sild, keskväljak ja terve hunnik omaaegseid korrastatud Tehhi autotööstuse pärleid sai nähtud.
Telgi püstitasime Berouni lähistel maalilisel maastikul põlluserva. Kuna päeval sõiduajal oma vihmanormi kätte ei saanud, tuli see öösel mitmekordselt.
Hommikul kohv ja kartulipuder ning taas tuttav sadul. Saksa piir ei olnud kaugel, kui sõber vihm taas platsis ning meid järjekordselt märjaks kastis.
Otsustasime, et seekord telki pimedas ei hakka püstitama ja otsisime suhteliselt varakult öömaja. Ilus maastik oma võlude ning tigude ja nälkjatega, kes kordi suuremad meie omadest. Vähemalt seegi positiivne, et sakslastel on kõiksugu olematud kõrvalteed ka asfaldi all pandud.
Kuues päev. Suund Passau poole. Sõit mööda Doonau kallast on küll meeldiv võrratud aiad ja maastik, pluss korras teed.
Marsruut selline: EferdingGmundenBad IschlGosauBruckLienz. Võrratud vaated, teed, mis lausa kutsuvad sõitma.
Kuskil Gmundeni kandis sai ka paari sekundi jooksul paar aastat vanemaks jäädud nimelt kõrvalteelt peateele kantud sodi sees otsustas tagaratas paar korda nii vasemale kui paremale libiseda. Püsti kuidagi jäime, ent kiivri all tõusid kõik juuksed turri.
Lõpuks jõudsime ka Grossglokneri jalamile teel tippu, jälgides järjest kaugenevat maapinda, tugevnevat tuult, külmatunnet ja märga teekatet ning olematut teepiiret sinu ja kuristiku vahel, tekkis vahel küll mõte, et mida pagan ma küll siit otsin. Aga lõpuks mäetipp (2500 m) vallutatud ja tagasi allapoole.
Nauding tsiklisõidust
Õnneks läks teisel pool mägesid soojemaks ja ärakülmunud liikmed suutsid ka ülesse sulada. Öö möödus ühes Lienzi kämpingus ümbritsetuna mägedest. Hommikul suundusime Villachi poole. Natuke Itaaliat ja juba Sloveenia.
Kranskaja Goralt keerasime suuna SočaBovecKobaridTolminIdrija peale. Taas mäed ning U- ja S-kurvid, mida nii palju, et ka parim kaardimeister ei suudaks neid paberile kanda.
Sellepärast oligi kaardile lihtsalt üks sirge nende linnade vahele tõmmatud. Kuigi selle tee peal polnud teekate vahel parim, andis see hea sõiduelamuse. Siiski ootas parim elamus meid ees.
Mingil hetkel algas tee, mida sõites mõistad, mida pakub tsiklisõit. Iga läbitud meeter on parim elamus ja meeldejääv hetk. Võrratu maastik, korralik asfalt ja kiired kurvid annavad fiilingu, mida ükski auto ei suuda asendada.
Oh oleks vaid üksi ratta seljas ja ilma nende kohvriteta ning elaks vaid seal lähedal. Päeva lõppedes jõudsime lõpuks Horvaatiasse.
Hommik algas suplusega meres, mis nii vastikult läbipaistev, et tunne karile ujumisest pidevalt sees, soolane takkapihta, aga vähemalt vee peal püsimisega suurt vaeva nägema ei pidanud.
Tagasitee polnud just eriti elamusterohke (vähemalt esialgu). Ungaris oli küll üks äärmiselt sõbralik ja vastutulelik pere, kelle poeg töötas tanklas ning meid öömajale kutsus. Poolast alates saabus aga meie reisi kuulsusetu lõpp.
Keset Poolat jõudnud, tabas meid vastik madalrõhkkond, mida tunneme tormi nime all. Rattaga sõit tundus võimatu, sest väga tugev külgtuul põhjustas olematu liikumiskiiruse (tagasitee läbi Poola võttis mitu päeva aega) ja ohu lõpetada sõit kuskil kraavis.
Oma osa lisasid rekkad, mis vee ja tuule abil meid halastamatult peksid. Otsustasime, et elu on kallim ja kutsusime abi kohale. Andsime auto peale ära kohvrid ja seljakotid. See võimaldas vähemalt oma rataste peal koju jõuda.
Viimasel päeval läbisime 12 tunni jooksul vihmase ilmaga peaaegu 800 kilomeetrit. Kokku sõitsime reisi jooksul umbes 5800 kilomeetrit läbi 11 riigi.
Näpunäiteid esmareisijale
Võta kaasa kaks paari kindaid (ühed soojad ja veekindlad ka soojale maale minnes), ära unusta kõrikaitset ja vihmariideid.
Tee seltskonnaga väiksem matk, tehes kindlaks kaaslaste head ja vead.
Ära mine väga suure hulgaga 3-4 ratast võiks olla maksimum.
Arvesta, et vaja läheb just neid asju, mida kohvreid pakkides jätad maha kui mittevajalikud.