/nginx/o/2009/10/16/251693t1h2753.jpg)
Tänavustel Nobeli majanduspreemia laureaatidel on olnud oluline roll majandusteaduse maandamisel – selle toomisel abstraktsioonide udusest taevast tagasi majanduse reaalsete nähtuste ja probleemide juurde, kirjutab Tartu Ülikooli majanduspoliitika professor Jüri Sepp.
Juba ammu on käibel väljend, et tasuta lõunaid pole. Kõige eest tuleb maksta, olgu siis otseselt või kaudselt. Paraku ununes see banaalne käibetõde just majandusteadlastel oma teaduse raames küllalt pikaks ajaks. Kuni 20. sajandi 70. aastateni ei huvitanud õieti kedagi, mis läheb ühiskonnale maksma turumehhanismi kasutamine. Täieliku informatsiooni ja mobiilsuse eeldused tegid majandusest omamoodi ideaalse gaasi, milles puuduvad igasugused hõõrdejõud ja energiakaod.
Samas uuriti seda ideaalset maailma üha peenemate matemaatiliste vahenditega.
Majandusteadus arendas teooriat maailma kohta, mida pole kunagi olemas olnudki.
Oli selge, et millalgi pidi järgnema vastureaktsioon. Tagantjärele on raske öelda, kes algatas mässu. Aga igal juhul sai selle vaimse isa au endale Ronald Coase, kes juba 30. aastatel kirjutatud artiklis võttis üles turu kui inimtegevuse koordineerimise vahendi maksumuse teema. Äkitselt sai kõigile selgeks, et turutehingud on seotud küllaltki suurte kuludega – partnerite otsimiseks ja hindamiseks, tehingute sõlmimiseks ja nende tagamiseks. Siia alla mahuvad nii turunduskulud kui ka konfliktide lahendamisega seotud kohtukulud.
Turg ei olnud enam midagi imelist, vaid üks võimalikest instrumentidest inimeste koostegevuse korraldamiseks – instrument, millel on oma hind. Ja siit oli vaid kukesamm küsimuseni, kas ehk mõni teine instrument pole odavam ja seega ühiskonnale kasulikum. Ja sellegi küsimuse esitas esimesena Coase. Ning heitis pilgu ettevõtte kui organisatsiooni poole.
Miks üldse eksisteerivad majanduses kui turgude ookeanis sellised omamoodi hierarhia ja plaanimajanduse saarekesed? Ettevõtete sees toimib ju hoopis teistmoodi töökorraldus kui turul. Seal ei ole meil tegemist turu «nähtamatu käe», vaid hoopis peremehe küllaltki nähtava ja vahel ka karmi käega. Coase’i seletus oli imelihtne – ettevõtted eksisteerivad seal ja sedavõrd, kus ja kuivõrd nad suudavad inimeste tööjaotust ja koostööd korraldada odavamalt kui turg.
Just selle idee eest saigi Coase esimese institutsionalistina Nobeli preemia. Tõsi küll – ta pidi seda ootama ligi 60 aastat. Edasi vallandus juba laviinina majandusteadlaste huvi inimliku sipelgapesa korraldamise probleemide ja võimaluste vastu. Ning mõlemad 2009. aasta laureaadid on siin olnud suurimate tegijate hulgas. Eriti palju tähelepanu on võitnud Oliver Williamsoni tööd. Ta on olnud kõrvuti teise institutsioonide uurija, 1994. aasta laureaadi Douglass Northiga maailma enim viidatud ja tsiteeritud autoreid. Ise olen ma oodanud Williamsoni autasustamist viimased kümme aastat ning kui see lõpuks tuli, siis tundsin, et maailm on siiski korras.
Mida lisas Williamson Coase’ile?
Eelkõige on tema teeneks nende tegurite konkreetsem uurimine, mis määravad valiku turu ja ettevõtte vahel. Enamgi veel, tema majanduse korraldusvormide käsitlus on viinud arusaamani, et turg ja ettevõte pole mingid teineteist välistavad alternatiivid, vaid pigem ühe pideva spektri ääred. Tegelik majandus toimib turu ja ettevõtte erinevates kombinatsioonides, mille hulka kuuluvad erineva kestuse, sisu ja vormiga lepingulised sidemed. Kõik ikka selle nimel, et tagada reaalsete võimete ja (eri)huvidega inimeste võimalikult efektiivne koostöö.
Selle efektiivsuse mõõduks on saanud tööjaotuse ja koostöö korraldamise kulud – erialakeeles transaktsioonikulud. Siinkohal väike kivi meie majandusest kirjutajate kapsaaeda, kes kipuvad kõikjal transaktsioonikulusid samastama tehingukuludega.
See on õige vaid siis, kui räägime turumehhanismi kuludest. Niipea kui aga läheme teiste institutsioonide juurde, pole tehingukuludest enam põhjust rääkida. Ettevõttes pannakse asjad käima juhtimiskuludega, kuhu laias laastus mahuvad ka kõikvõimalikud kontrollikulud (raamatupidamine jms). Kokkuvõttes on transaktsioonikulud kõik need kulud, mis ei seostu otseselt tootmisega, vaid tulenevad inimeste tegevuse koordineerimise vajadusest.
Williamsoni panuseks ongi transaktsioonikulude teooria väljaarendamine.
Teooria sisuks on nii transaktsioonikulude põhjuste kui ka tagajärgede avamine.
Tagajärgede all pean silmas neid institutsionaalseid lahendusi, mis aitavad transaktsioonikulusid vähendada. Põhjuste hulgas on aga erilise koha omandanud Williamsoni esile tõstetud partnerispetsiifilised investeeringud. Tegemist on selliste investeeringute ja varadega, mis erinevates ärisuhetes on erineva väärtusega.
Täieliku spetsiifilisuse korral on need varad midagi väärt vaid ühes ainsas konkreetses rakenduses, suhtes ühe konkreetse äripartneriga.
Ja siit tuletab Williamson investori riski saada oma partneri poolt ahistatud või «röövitud». Kui teie vara pole mujal kasutatav, siis pole teil hinnaläbirääkimistel oportunistliku, kavalalt omakasupüüdliku partneriga erilisi argumente. Tehingukasu kipub minema viimasele. Siit aga tuleneb loomulik vastureaktsioon – maandamata riskidega investeeringuid ei hakatagi tegema. Ja kokkuvõttes saavad kannatada kõik – tegemist on nn vangidilemmaga. Seega on kõigi huvides mähkida tehing sellisesse suhteraamistikku, mis annab potentsiaalsele investorile julguse oma vahendid mängu panna.
Muidugi on ka teine arenguvariant. Kui röövimisriskid on maandamata, on loomulik investori püüe võimalikult kiiresti, st kõrgete hindadega oma riskantne vara amortiseerida. Williamson ise armastab lõbusaid illustratsioone. Näiteks võrdleb ta abielunaist ja armukest. Esimese riskid on maandatud ja tema nõudmised oma mehele on tagasihoidlikud. Armukese puhul tuleb suhte katkemise ohtu kompenseerida suurte väljaminekutega.
Partnerispetsiifiliste investeeringute riskide maandamise vahendeid (tagatisi) on erinevaid. Alates sõbrasuhetest ja lõpetades partnerite ühinemisega üheks ettevõtteks (vertikaalse integratsiooniga). Kõik nad võivad aidata julgustada investeeringuid ja sellega säästa transaktsioonikulusid. Siin jõuame ka Williamsoni teooria poliitiliste järeldusteni. Enne teda võis igasugust ettevõtete koostööd kahtlustada turuvõimu taotlemises ja see oli konkurentsipiiranguna taunitud. Pärast nende säästufunktsiooni avastamist on nõudmised konkurentsipoliitikale suurusjärgu võrra keerulisemad. Nüüd on vaja lähtuda koostöö kahest võimalikust motiivist ja vajadusest neid eristada.
Tegeliku maailma keerukust on aidanud mõista ka teine tänavune nobelist – esimese naisena selle preemia saanud Elinor Ostrom. Kui me eelnevalt uurisime arusaama kujunemist eramajanduse struktuurist, siis Ostrom on põhitähelepanu pööranud hüvistele, mille pakkumise korraldamist on ikka peetud riigi ülesandeks.
Jutt on erinevatest ühisressurssidest, olgu siis ühiskarjamaast või kalavarudest.
Siin on majandusteadus tavapäraselt näinud samuti vangidilemmat, st sellist huvide struktuuri, mis kipub asjaosalisi ratsionaalsuslõksu meelitama. Püüdes vastastikuse usaldamatuse olukorras oma heaolu tagada, võivad indiviidid hakata ühisressursse kergesti kuritarvitama – neid välja kurnama ilma omapoolsete taastus- või hooldusinvesteeringuteta.
Traditsiooniline majandusteadus on siin pakkunud kaks põhilahendust, mis mõlemad seostuvad riigi tegevusega, ehkki üsna vastandlikes suundades. Esimene võimalus on alati hoida asju riigi kontrolli all, nii hästi või halvasti kui see muidugi üle tegelike kasutajate peade välja kukub. Ikka leidub salakütte. Teine võimalus on aga hoopis erastamine – eraomandi loomine riigi kaitsva tiiva all. Korralik eraomanik välistab oma ressursi väljakurnamise ning üritab selle kasutamise tingimused, sh hinna nii määrata, et kokkuvõttes oleks ressurss pikaajaliselt ja maksimaalselt tootlik. Siia kuuluvad ka vajalikud investeeringud.
Kas aga tegelik eraomanik on alati selline, nagu mudel ette näeb? Kas tal on piisavalt julgust loota ka tulevaste perioodide tuludele? See sõltub paljudest asjaoludest. Pole siis ime, et tegelik elu on leiutanud ühisressursi probleemile tavateooriast mitmekesisema lahenduste spektri. Ning just Elinor Ostrom on see uurija, kes on need reaalsed institutsioonid päevavalgele toonud ning ka empiirilisi üldistusi teinud.
Selgub, et ratsionaalse ressursikasutuse tagamiseks pole alati ja kõikjal vaja eraomandit. Šveitsi talunikud ja Türgi kalurid on leidnud ise ühisomandi haldamise selliseid vorme, mis tagavad selle jätkusuutlikkuse. On suudetud luua selliseid reeglistikke ja nende tagamise mehhanisme, mis saavad hakkama riigi otsese ja kaudse (eraomandi kaudu) abita. See kinnitab veel kord institutsionalistide arusaama, et meid ümbritsevad mängureeglid ja nende kujundatud ressursside käsutusõigused on mitmekesised ja -kihilised. Formaalsete reeglite kõrval toimivad tänaseni mitmesugused sotsiaalsed normid. Igasuguste reformide tegemisel ei tohi seda unustada ega tekitada vastuolulisi stiimuleid.
Ostromi töödest tulenevad ka konkreetsed soovitused tsiviilühiskonna korraldamiseks – reaalne mõju on vaid sellistel reeglitel, mille kujundamisel on kõik asjaosalised ise osalenud. Vaid siis on lootust, et antakse oma panus ka nende tagamisel. Arusaadavalt on siin suur roll sotsiaalsel kapitalil. See on aga juba järgmine teema. Kokkuvõttes on tänavustel majandusteaduse laureaatidel olnud oluline roll majandusteaduse maandamisel – selle toomisel abstraktsioonide udusest taevast tagasi majanduse reaalsete nähtuste ja probleemide juurde.