Ivari Padar: eelarvetants käib õhukesel jääl

Ivari Padar Foto: Priit Simson

Järgmise aasta riigieelarve on üle nädala olnud avalik dokument ja ootab nüüd tormilisi parlamendiarutelusid.

Tahangi kõigepealt tunnustada valitsust selle eest, et ta suutis  eelarve lõpuks kokku panna ja õigel ajal riigikogu ette tuua. Tean, et selle taga on paljude inimeste hiigeltöö ja nagu on kombeks öelda – raskel ajal tehtud rasked otsused. Vähemalt arvude poolest vastab tuleva aasta eelarvekava ka eurole ülemineku nõuetele. Kui eelarve oma praegusel kujul peaks tõepoolest meid 2011. aastal  euroalasse viima, on valitsus välja teeninud aplausi.

Aga euro on praegu olemas vaid paberil! Lootus, et valitsussektori eelarvepuudujääk jääb Maastrichti lepingus lubatu piiridesse, püsib üliõhukesel jääl.

On hulk põhjuseid, miks eelarvedefitsiit kipub uuel aastal kasvama suuremaks kui kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Valitsus arvestab teatavasti 2,95 protsendiga. Euro tulekule ei aita kuidagi kaasa vaid jätkuv kulutuste koomale tõmbamine. Varustatuna isikliku rikkaliku kärpimiskogemusega, olen jätkuvalt riigi kulutuste kärpimiste suhtes väga ettevaatlik. Igal saja miljoni kroonisel kärpel on riigi majandusele ja tööhõivele pea sama mõju, kui läheks pankrotti sama suure käibega eraettevõte. Seega mõjutavad niisugused mahalõiked kas otseselt või kaudselt meist igaüht.

Ennekõike ohustab eurounelmat liialt julge maksutulude prognoos, mis näeb ette vaid 3,2-protsendilist sotsiaalmaksu laekumise kahanemist. Samas pakub eelarve aluseks olev prognoos järgmiseks aastaks samuti 3,2-protsendilist tööhõive langust, mis tähendab umbes 19 000 uut töötut, ning keskmise palga vähenemist nelja protsendi võrra (11 688 kroonini). Avalikus sektoris alanevad personalikulud koguni üheksa protsenti. Sellise palgalanguse ja töötuse kasvu korral on ülikeeruline saavutada soovitud sotsiaalmaksu laekumise taset.

Euro teel võib osutuda kariks ka rahandusministri plaan külmutada osa tänavuse aasta kulutustest, et mitte teha lisaeelarvet. Külmutamine ei tähenda muud kui kulutuste edasilükkamist 2010. aastasse, mil need muutuvad lisakuluks, hakates nii eelarvepuudujääki süvendama.

Üsna hiljuti andis statistikaamet teada, et 2008. aasta valitsussektori eelarve puudujäägiks oli kenasti euronormide sisse mahtuv 2,7 protsenti. Üks euroga liitumise tähis sai ületatud. Lootkem koos, et toonased pingutused polnud asjatud ja et poliitikud leiavad endas jõudu muuta eelarvet eurokõlbulikuks. 

Vähemalt Jürgen Ligil on jalad tugevasti maas. Ta on öelnud, et kui defitsiit hakkab suuremaks kärisema, peab reageerima. Seda tuleb kindlasti teha. Ütlen kohe ette ära, et sotsiaaldemokraatidele pole vastuvõetav uus käibemaksutõus, mida koalitsiooni sees on ka  arutatud. 

Kahjuks ei vaata vähemusvalitsuse eelarve kaugemale ühest-kahest aastast. Millega muidu seletada viimasel ajal lööktöö korras käima läinud riigi varade müüki.

Kaubaks lähevad nii maa ja mets kui ka riigi senine osalus äriühinguis. Nii pühitakse suu puhtaks tulevasest omanikutulust. Kui  2008. aastal moodustasid eelarve tuludest mittemaksulised 20 protsenti, siis 2010. aastal on neid seal juba 27 protsendi eest. Mittemaksulistest tuludest annavad olulisema osa eurotoetused, vara müük ja omanikutulu varalt.

Mitte väga kauges tulevikus jõuab kätte aeg, kui eurotoetused hakkavad märkimisväärselt vähenema ja tuleb leida uusi tuluallikaid. Kas peame kümne protsendi võrra tõstma maksukoormust? Aga just umbes nii suur auk vaatab siis tulude poolelt vastu.

Iga eelarve kajastab ka selle tegijate poliitilisi eelistusi ja valikuid. Kevadel läks valitsus lõhki, kui sotsiaaldemokraadid seisid toonastes eelarvevaidlustes solidaarsema ja  turvalisema ühiskonna eest.

Eesti inimeste turvalisust kahandavad ka järgmise aasta eelarvesse kirjutatud summad. Muude valdkondade kõrval on silmatorkavalt suur kärbe sisejulgeoleku vallas – tänavusega võrreldes kahanevad politsei- ja piirivalveameti personalikulud 13,7 protsenti ja päästeameti omad 10,8 protsenti ehk vastavalt 217 miljonit ja 61 miljonit krooni. Kaitseväe palgafondi tabab samas 5,7-protsendiline kokkuhoid.

Majanduskriisi ajal ei saa kuidagi nõus olla vanemahüvitise vahede aina suuremaks paisumisega. Vanemahüvitis on ka ainus sotsiaaltoetus, mille maksmiseks kuluv summa uuel aastal kosub ja seda tervelt 85 miljoni krooni võrra. See kasv tuleneb peaasjalikult  ülempiiri kergitamisest veel 4587 krooni võrra.  

Valitsus kõnnib oma eelarvepoliitikaga õhukesel jääl, oht läbi vajuda on väga suur. Hoidkem pöialt, et seda ei juhtuks.