Argo Ideon: eurosegadik
9. oktoober 2009, 23:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimene, kes jälgib ja elab kaasa Eesti püüdlustele euroraha suunas, on praegusel hetkel ilmselt kaunikesti segaduses.
Nii suurel hulgal erisuunalisi signaale on euro asjus meile toonud ainuüksi see mööduv nädal.
Näiteks Nordea panga kohaliku juhi, endise keskpanga presidendi Vahur Krafti avaldus sellest, et Eesti euroks veel ei kvalifitseeru ja avalikus sektoris pole palku piisavalt kärbitud, võiks ju olla esmapilgul vägagi usutav. Tegemist on Põhjamaade suurpangaga, millel peaks olema piisavalt ressurssi, et Eesti majandusolukorda tõsiselt analüüsida. Panga ennustus, et pigem Eesti 2011. aastal veel eurot ei saa, ning tõenäolisem on 2013–2014, on selles mõttes kainestav.
Samas on näiteks teada, et Krafti avaldus kõlas Nordea uue Tallinna peamaja avamise kontekstis, millega kaasnes laialdane reklaamikampaania ja kesklinna õhus kõlanud puhkpillihelid. Ehk oli see mõtteavaldus tehtud rohkem panga tegemistele tähelepanu saamiseks? Või kui ei olnud, siis mida olulist teab Nordea sellist, mida Eesti rahandusministeerium veel ei tea?
Samamoodi ei ole mõjunud kuigi kindlana sel nädalal kõlanud riigijuhtide avaldused.
Peaminister Andrus Ansip pidas vajalikuks valitsuse pressikonverentsil rõhutada, et tema ei ole Eestile 2011. aastaks eurot lubanud, ja üldse, euro saamise kriteeriumide täitmine sõltub ka muust kui valitsuse tegemistest. Rangelt võttes võib ju Ansipil õigus olla. Kuid selliste detailide rõhutamine mõjub mõnevõrra kummaliselt. Kui Ansip ei ole ka konkreetselt öelnud: «Ma luban Eesti rahvale euro 2011. aasta
1. jaanuaril», on ta ometi tõstnud selle valitsuse üheks peaeesmärgiks ja ka iseend poliitiliselt selle eesmärgi külge liiminud – mitte kahepoolse teibi, vaid vähemalt Super Attacki abil. Sellises olukorras tuleks keskenduda euro-eesmärgi saavutamisele, mitte aga end igaks juhuks sellest veidikene distantseerida.
Rahandusminister Jürgen Ligi on sel nädalal eurost kõneldes olnud kõige usutavam – vähemasti jääb tema ajaveebi lugejal mulje, et ta ise üldjoontes usub seda, millest kõneleb või kirjutab. Muidugi võib sõnum sellest hoolimatagi osutuda ekslikuks. Eesti euro-eesmärgini jõudmine on igal juhul noateral ning sõltub tõepoolest ka paljudest välisteguritest, mitte üksnes sellest, mida Eesti pinnal on valitsuses või ka mujal võimalik ära teha. Seda enam oleks aga tarvis, et Eestis toimuks vastav debatt argumenteeritult ning kõvade järelduste esitamisel öeldaks ka välja, millistele algandmetele nende puhul on tuginetud.