Joogaõpetaja Annika Nõmberg on ühtaegu habras ja sitke ning jõuline. Ta räägib vaikse häälega, kuid paneb end kuulama. Ta ei suru oma vaateid peale, kuid on neis veendunud ning neile pühendunud.
Jooga harrastaja ei põgene, vaid uurib ja lahendab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Annika Nõmberg (38) on tantsinud kogu elu. Kogu elu on armastanud ta ka inimesi jälgida, mõelda ja tohutult lugeda. Kuid praegu ei leia naine raamatupoest naljalt midagi, mis teda köidaks, kirjutab Virumaa Teataja.
Kui leiab, siis ehk mõne suurmehe eluloo, millest on midagi õppida. Aga hea meelega süveneb ta viimaselt India reisilt kaasa toodud maha siddhade (suur täiuslikkus ehk täiuslik inimene - toim) tekstidesse.
Annika ütleb, et on jõudnud elus punkti, kus ta ei vaja meelelahutust, sest oma sisemusegagi on huvitav. Talle ei lähe korda, millest kirjutavad lehed ja millele jooksevad massid tormi, vaid hoopis see, mida ta iseenda ja oma eluga teha saab. Ning võimalusel aitab ta ka teisi tee otsingul, mille ta enda jaoks on leidnud. See tee on jooga.
Templitantsu kogemus
«Joogat hakkasin õppima VIII klassis. Juba nõukogudeaegses Eestis olid n-ö põrandaalused joogaõpetajad, kuid paraku tähendas jooga siis hästi võimlemist. Alustasin sel ajal ka maailma vanima tantsu, India klassikalise templitantsu õppimist, mida nimetatakse bhaktijoogaks. Tantsuõpetaja ja tema mees olid vene kõrgintelligentsi esindajad ning nende kaudu sain käia huvitavatel koosviibimistel. See oli hoopis teine maailm kui tavakool,» jutustab Annika.
«Käisin ühe joogaõpetaja juurest teise juurde ja olin lõpmatult pettunud, sest tajusin, et füüsiline jooga on nii vähe väärt sellega võrreldes, mida ma hoomasin selle tagant.»
Aga see, mille ta enda jaoks leidis, oli tants, tantsu lõpmatu geomeetriline ilu. «Sain tantsust esimesed ilu ja harmoonia kogemused. Sain aru, mis on kultuur, miks inimesed tegelevad kaunite kunstidega, et neis arendad seisundeid, mida tavaelus koged harva, mis on sõltuvuses välistest olukordadest ja mida sa ise ei oska esile kutsuda.
Kõik kaunid kunstid on väga head, sest parandavad kontsentratsioonivõimet, teevad inimese intelligentsemaks, muudavad tundmusi, aitavad elada. Tantsimine lohutas mind, kompenseeris minu otsinguid. Sain alternatiivse elamise kogemuse. See tekitas aga segadusi ja konflikte, kadus huvi kooli vastu.»
Annika soov oli minna Moskva ülikooli India tantsu õppima, kuid plaan ei õnnestunud. Seepärast läks ta hoopis Tartu ülikooli bioloogiat tudeerima ja sai geneetiku hariduse. Oma õpingute käigus uuris Annika inimest väga täpselt, kuid teadus ei andnud teadmist, kuidas olla õnnelik.
Seda, kuidas õnnelik olla, õppis ta jooga kaudu.
Kildudena saadud õnn
Annika ütleb, et joogaga tegelemise tulemusel paraneb elu kvaliteet igapidi. «Kõik maailma kõrgkultuurid on vaadanud, mida inimene oma elus otsib. Sisuliselt taandub see kolmele asjale: esiteks otsivad inimesed oma tegelikku identiteeti kõige kaudu, teiseks tahab iga inimene kontrollida midagi, olla teadlik asjadest, ja kolmandaks - iga inimene tahab olla õnnelik.
Ükskõik, mida sa ka ei teeks, sul on ikka tunne, et midagi on puudu. See on Jumala poolt inimestesse juba kodeeritud, kuid inimesed mätsivad selle kinni igasuguste tegevuste, naudingute, hobidega.
Aga kui inimene jääb üksi, tervis kaob või noorus möödub, siis ta kogeb, et midagi on täitumata jäänud. Niisuguse asja eest ei ole võimalik kuhugi lõplikult põgeneda. Sellisel moel, nagu me ilmas õnne otsime, on see kaduv. Kui sa oled nutikas, võid elu üles ehitada nii, et saad õnnehetki tihedamalt.
Siddhad ütlevad, et inimene saab õnne kildudena - see annab sulle lootuse, aga niipea kui sa oled selle kätte saanud, tekib sul kaduvuse hirm. Kõik on allutatud ajale, mis kaob sul varem või hiljem käest.
Kui sa seda mõistad, tekib frustratsioon, inimesed joovad end põhja, paljud, kes on jõudnud tippu, näevad, et mingit point'i ei ole. Või siis proovivad seda kinni mätsida. Ja paljud on oma rattas nii kinni, et ei mõtle üldse selliste asjade peale, sest on toidu ja peavarjuga sedavõrd tegevuses.
Alles siis, kui tekib tõeline huvi, kas tõesti on võimalik oma eluga midagi teha, mis rahuldaks sind jäävalt, jõutakse joogani. Ja füüsilise keha võimlemine on vaid tilluke osa sellest,» räägib Annika.
Kvintessents kogemusest
Annika Nõmbergil on oma tantsukool La Ronda juba kümmekond aastat, ta on andnud flamenko-, kõhutantsu ja joogatunde Tallinnas, Viljandis, Rakveres. Esimest aastat teeb joogat täistööna.
Annika õpetab oma tundides kriyajoogat, mis on kõige vanem ja autentsem säilinud jooga liin, millesse on 300 joogide põlvkonda oma panuse andnud.
«See on kvintessents inimkogemusest, kõrgkultuur, mida inimene on läbi aegade edasi andnud suulise pärimusena ja mis on säilinud autentsena. Sisuliselt ei ole jooga midagi muud kui süvaõpetus inimesest ja inimese võimalustest ning täpne tee nende täitmise viisidest,» täpsustab naine.
Joogaõpetaja räägib, et inimestes, kes tema tundi tulevad, hakkavad tekkima muutused juba pärast esimest korda. «Algul tahad saada oma elu korda, vajadused rahuldatud, seejärel hakkad huvi tundma, mis on selle taga. On võimalik kätte saada õnnetunne, mis on püsiv ja ei sõltu välistest tegevustest. On võimalik saavutada täielik teadlikkus oma elu üle, seda juhtida. Luua oma elu, leida oma tõeline identiteet, mis on sügavam kui tunded,» kinnitab Annika.
Muutused inimeses olenevad Annika sõnul inimese enda taiplikkusest, jooga praktiseerimise tulemusel aga paraneb arukus, ratsionaalsus, intelligentsus, taipamisvõime.
«Joogidel on ütlemine: õnne hulk inimese elus on proportsionaalne distsipliiniastmega. Seepärast ei jää paljud joogasse pidama. Siin on vaja distsipliini, mis tähendab oma teadlikkuse valdamist ja jälgimist, millega sa oled reaalselt kontaktis,» räägib Annika. Ja lisab veel ühe joogide ütlemise, et kõikide inimeste hädade põhjuseid on kaks: teadmatus ja tegematus.
Piirangutest prii
«Kriyajoogas on igale inimlikule hädale oma ravi - oma kriya ehk teadlik tegevus, praktika. Väga kindel tegevus, mille pead viima oma kehasse ja mis muudab sind väga sügavatel tasanditel, mida tavateadmistega ei ole üldse võimalik muuta. See on uskumatu, mida on võimalik teha. See, mis kriyajooga teeb oma lõppfaasides, on lausa superlatiivide rodu. Meie kultuuritaust ja kontekst on teine, meil on tohutud piirangud, sest lähtume mateeriast. Meie kultuuri usk piirangutesse on väga tugev,» teab Annika.
Ta ise on loobunud piirangutesse uskumast ja ei lahenda enam füüsilise keha häda füüsilise muutusega, vaid muudab negatiivseid emotsioone, mis põhjustavad haigusi, enda sees juba tekkimise hetkel ning kinnitab, et saab nõnda ka füüsilise keha haigustest sügaval tasandil ilma ravimiteta lahti.
«Aga regulaarsete praktikate voo oma ellu integreerimine on raske. See nõuab taipamist,» lausub Annika. Ja kui on taibatud, tuleb lihtsalt tegutseda.