Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2250045t1h3d0e.jpg)
Kuigi enamasti on hambumusanomaalia päritav või tuleneb meie näotüübist, võib see mõnikod olla tingitud ka väikelapseea halbadest harjumustest, mida saaks ära hoida.
Ortodondi ja Tartu Ülikooli õppejõu Triin Jagomägi kinnitusel esineb Eesti lastel kõige sagedamini nn üksiku hamba anomaaliat ehk et teiste hammaste hulgas on üks kõveralt kasvanud, kirjutab nupsu.ee.
«Enamikul me selles perioodis (enne 7. eluaastat toim) ravima ei hakka, vaid natukene hiljem, sest muidu läheb ravi väga pikaks,» ütleb Jagomägi. Ta lisab, et valgenahaliste inimeste üks sagedasemaid hambumusanomaaliaid ongi ruumipuudus, kus üks või mitu hammast ei mahu sirgelt kasvama.
Teiseks sagedasemaks hambumushäireks on prognaatia ehk liiga suur vahe ülemise ja alumise hambakaare vahel. «See tähendab, et kas ülemised hambad on liiga ees või alumine lõug on liiga taga. Reeglina on see probleem põhjustatud alalõua tagumisest asendist,» räägib ortodont.
Prognaatiaga koos esineb sageli risthambumust hambakaar on küljelt kitsas. Kui tavaliselt alustatakse laste hammaste ortodontilise raviga 10-13 aastaselt, siis risthambumust võidakse hakata parandama juba 7-aastasel lapsel.
Samuti alustatakse varakult progeenia raviga. «Kui otse vaadata, siis tundub, et alalõug on ees. See võib olla tingitud väikesest ülalõuast, suurest alalõuast ja võib olla kombineeritud,» selgitab Jagomägi.
Habsburgide lõug
Progeenia puhul ei saa ortodont aga kindlalt öelda, et ravi tulemusel anomaalia kaob. «Kui lõualuusse on sisse programmeeritud, et ta peab kasvama suureks, siis ta sinna ka kasvab,» selgitab Jagomägi ja toob näiteks Habsburgide lõua, mis pärandus põlvest põlve alates 15. sajandist. Tuntuim etteulatuva lõuaga dünastia esindaja oli Hispaania kuningas Carlos II.
Lisaks päritavusele ning rassipõhisusele võivad hambumust häirida ka väikelapseea halvad harjumused või haigused.
Titaneelamine ehk infantiilne neelamine toob kaasa lahihambumuse. Selline neelamisviis on kõigil vastsündinutel, kui nad suruvad imedes keele igemete vahele.
«Lapsed peaksid muutma neelamistüübi titaneelamiselt täiskasvanu neelamiseks enne 6.-7. eluaastat ehk enne kui jäävhambad hakkavad lõikuma,» räägib Jagomägi. Kui laps jääbki neelates keelt hammaste vahele suruma, tekib esihammaste kokkupuutekohta vahe.
Jagomägi sõnul pannakse lahihambumuse korral suhu spetsiaalne aparaat, mis takistab neelamisel keelega hammaste vahele surumast, kuid õige neelamine tuleb lapsel siiski ise ära õppida. Ortodondi hinnangul tuleks keeleharjutusi teha logopeedi või mõne teise spetsialistiga, sest eeldatavasti ei saa lahihambumusega laps hästi ka teatud häälikuid hääldada.
Pikalt pöidla imemine
Hambumust mõjutab toitumine alates imikueast. Nimelt sünnivad lapsed distaalse alalõuaga ehk alalõua tagaasendiga. Jagomägi kinnitusel on see normaalne. Kuna alalõug on peas ainuke liikuv osa, siis tagaasendis ei saa ta sünniteedes traumasid.
«Imemisliigutustega tuleb alalõug esimese eluaasta jooksul hästi palju ettepoole,» kinnitab Jagomägi. «Kui laps saab normaalselt rinnast süüa, teeb ta palju tööd ja imeb selle alalõua ette.»
Lutipudelilapsed, kes saavad toidu kiiresti kätte, ei tee nii palju tööd ning alalõug võib jääda tagumisse asendisse. Jagomägi rõhutab, et alalõug tuleb beebidel vaid siis ettepoole, kui ta funktsioneerib ehk kui laps teeb selleks ise tööd.
Lõualuud peavad tööd tegema ka siis, kui hambad suus. Jagomägi märgib, et tänapäeval söövad ka täiskasvanud väga pehmet ja peenestatud toitu.
«Lõualuud on mõeldud selleks, et süüa ja toitu peenestada. Kui lõualuud ei funktsioneeri, ei funktsioneeri ka lihased piisavalt ning alumine lõualuu ei tule tagant ettepoole,» selgitab ortodont ja soovitab peeneks hakitud salatitele vahelduseks lastele ka näiteks kaalikaid ja porgandeid närida anda.
Pikalt luti või pöidla imemine põhjustab pikka ja kitsast hambakaart. «Sellistel juhtudel jääb alalõug tagumisse asendisse ja ülemised hambad kalduvad ettepoole,» ütleb Jagomägi ja lisab, et kui laps jääb pikalt lutti või pöialt imema, tuleks taas abi otsida teistelt spetsialistidelt psühholoogidelt.
Tüüpiline adenoidne näokuju
«Mul on patsiente, kes imevad pöialt veel 12-13-aastaselt ja keda ei saa ravida, sest see anomaalia tuleb pöidla imemisega koguaeg tagasi.» Ortodoni sõnul ei tohiks vanemad valehäbi tunda, sest sageli on ka laps õnnetu.
«Nad (lapsed toim) annavad endale aru, et ei taha seda teha, aga hakkavad seda alati tegema, kui uinuvad,» selgitab Jagomägi.
Ortodondi kinnitusel võivad ka haigused hambumust mõjutada. «Meil on järjest rohkem allergilisi lapsi.» Kui lapsel on allergiline nohu ja nina kinni, ei saa ta nina kaudu hingata ning hingab läbi suu. Suu on küll hästi natukene avatud, aga keele asend muutub teistsuguseks.
Kui suu on normaalselt kinni, on keel suupõhjas ja n-ö toetab hambakaari. Veidi avatud suus liigub keel ülespoole, hambakaared vajuvad sissepoole ning tekib risthambumus. «Hambakaared lähevad pikaks, kitsaks ja kolmnurkseks,» täpsustab Jagomägi.
Samamoodi muutub ka adenoidse lapse hambakaar. «On tüüpiline adenoidse näokujuga patsient, kellel on piklik nägu, kolmnurkne hambakaar ja suust võime leida risthambumuse.» Suurte adenoididega lapsed suunatakse kõrva-kurgu-ninaarsti juurde ning adenoid eemaldatakse.
Jagomägi soovitab esimese panoraampildi hammastest teha juba 7-8-aastasel lapsel. Panoraampilte teevad ka hambaarstid. Ülesvõttelt on näha ka üks selline anomaalia, mida muidu ei pruugigi tähele panna.
Nimelt ligi 8-10 protsendil lastest ühte jäävhammast suhu ei tulegi. «Seda saab diagnoosida ainult röntgenpildilt,» märgib Jagomägi ja lisab, et mida varem see diagnoosida, seda parema raviplaani saab koostada.