Tennis – miks see mäng võlub?

Ettevõtja Urmas Sõõrumaa on Eesti tenniseelule puhunud sisse uue hoo. Tuult tennisetiibadesse puhub ka Donatas Narmonti toimetatav tenniseajakiri. Foto: Toomas Huik

Juba pikka aega on tennisemängu Eestis peetud suhteliselt kättesaamatuks, veidi kõrgiks ning rikaste huvialaks. Siiski on väga paljud edukad inimesed harrastanud tennist aastaid ning peavad seda väga paeluvaks mänguks. Miks?

EMT juhatuse esimees Valdo Kalm on tegelenud tennisega juba üle kümmekonna aasta, kirjutab ajakiri Otsustaja.

«Miks mulle meeldib tennis? Seda kahel põhjusel – esiteks on see spordiala kogu füüsisele hea, nii kätele kui ka jalgadele. Väga hea koormusega ala ja täpselt see, mida minu organism vajab,» räägib ta. «Ja teiseks, kuna tegemist on platsimänguga, on see vaimselt väga põnev. Julgeksin võrrelda tennise strateegiaid ja taktikaid malemänguga, kus peab ka alati mitu käiku ette arvestama.»

«Kui tennisemängus ei kontsentreeru ja vaimu ei pühenda, pole väljakul võimalik midagi ära teha,» lisab Kalm. «Peab suutma end välja lülitada ja mängule pühenduda, see on nii vaimne kui ka füüsiline puhkus kõikidest muudest probleemidest.»

Tennise juurde jõudis EMT juht kolleegi kaudu, kes teda mängima meelitas. «Tennis on kihvt mäng, mulle hakkas kohe meeldima, muide, ma pole kunagi ühtegi treenerit palganud, vaid täielik iseõppija. Kuigi tegelikult oleks vist ikka õige põhi laduda treeneriga,» kõneleb ta.

S-Marteni ja K-Arvutisalongi üks omanikke Sven Mansberg mängib tennist viis-kuus aastat. Enda sõnul on tema tulemused selles mängus küll kesised, kuid Eesti parima meestennisisti Mait Künnapi hinnangul mängib Mansberg harrastaja tasemel professionaalselt.

Mansbergi huvi ja kirge tennise vastu näitab äsja koos Kadri Kopli, Raivo Remmelgase ja Indrek Prantsiga loodud Mait Künnapi toetustiim, mis palkas Künnapile personaaltreeneri ning toetab tennisisti turniiridel osalemist. Tiimi peaeesmärgiks on 2009. aastaks aidata Künnap vähemalt maailma 200–300 parima tennisisti sekka.

Armastus tennise vastu viis ajakirja loomiseni

Ajakirja Tennis väljaandja OÜ Best Print omanik, spordimees ja kauaaegne spordiajakirjanik Donatas Narmont alustas tennisemänguga 1998. aastal, kõksides esimesed kaks aastat kord nädalas treeneri Jaak Parmase juures.

«Paari aasta pärast leidis ta aga, et on liiga vana ning mu areng on piisavalt kiire ning soovitas võtta endale uus, noorem treener. Nüüd olen juba aastaid mänginud Gert Vilmsi juures ja temaga väga rahul,» räägib ta.

Peale Narmonti treenib Vilmsi juures ka tema ülejäänud pere – naine, 16-aastane poeg ning kuueaastane tütar. «Muide, vanast peast on raskem tehnikat omandada. Praegu on tekkinud väga palju harrastajaid, kes on iseõppijad või käivad erinevate treenerite juures ja igaühel on oma löök.

Kui oma tütart vaatan, siis tema tehnika on juba praegu tunduvalt parem kui minul, kuigi löök on nõrk ning tegelikult on ta harjutanud ju palju vähem,» jutustab ta. «Tennisemängus on oluline, et mingi tase peab olema, muidu pole asjal mõtet. Niisama üksteisest mööda kõksimine on ajaraiskamine. Ja vastane peab olema võrdne, kuna see mäng on nii tehniline.»

Praegu treenib Narmont kaks korda nädalas, lisaks on igal nädalal üks tenniseklubi XO paarismäng ning kui võistlused on, tuleb ka neli korda nädalas mängu täis. Muide, alates 14. eluaastast peab mees treeningpäevikut, kus on kirjas kõik trennid alates sellest, kui ta jooksmisega tegelema hakkas. Tennisemängu tuleb vahel päevas koguni 5-6 tundi, kuu keskmiseks on 30 tundi.

«Jooksmas püüan käia ka nüüd, see on minu vana armastus. Aga eks muidugi jooksuala kannatab tennise all, lihtsalt ajaliselt ei jõua mõlema asjaga nii süvitsi tegeleda. Tegelikult tunnen end tennises sissetungijana, samas kui jooksmises olen professionaal, räägib ta.

«Tegin sel aastal Järve jooksude kõik neli etappi kaasa ja olin kõigis esimese saja hulgas, kuid võiksin olla palju parem ning see on mul ka plaanis – eesmärgid peavad olema.»

Kui jooksus on Narmonti hinnangul suhteliselt kindlalt enne võistlust vorm ja võimalikud tulemused teada, siis tennises ei tea kunagi, kuidas minna võib.

Tennisemängus tuleb võistlustel väga lihtsalt närv sisse, ei tohi end üle häälestada. Ei tohi mõelda võidule, parem on lihtsalt nautida mängu. Palli tuleb oodata, mitte karta – muidu võib lihtsalt kaotada ka nõrgema mängija vastu mängides,» annab ta näpunäiteid. «Mida kõvem on vastane, seda paremini tuleb mäng välja ka endal.»

Narmont kuulub koos Eesti Tennise Liidu värske esimehe Urmas Sõõrumaaga ärimeeste tenniseklubisse XO. Sõõrumaaga koos asuti sel aastal ka välja andma ajakirja Tennis.

«Ajakirja mõte on idanenud kaua aega, kuna oleme naisega täielikud tennisefännid. Juba paar aastat olin kogunud tenniseväljaandeid üle maailma, et teada saada, millisena võiks ajakirja Eestis käima lükata. Kui Sõõrumaa käe alla pani, saime hoo sisse ning kolmas number on nüüd edukalt ilmunud, järgmine tuleb jaanuaris. Proovime ajakirja teha huvitavana kõigile: uudised Eestist ja maailmast, harrastajatele ja professionaalidele, õpetused treeneritelt ja arstidelt. Arvan, et spordiväljaannete tulevik ongi nišiajakirjade päralt – seda on Soome näitel näha,» räägib Narmont.

Tennise tiraaž on 5 500 ning ajakiri ilmub neli korda aastas.

Ajalugu

Esimest korda mängiti tennist arvatavasti 18. sajandi lõpus. Mängu patenteeris major Walter Clopton Wingfield, keda peetakse tennise «isaks» ning kes väitis, et ta leiutas muruväljakutennise oma maamajas Walesis 1874.

Olümpiamängude programmi kuulus tennis 1896. aastast 1924. aastani. Taas oli tennis kavas 1984. aastal (näidisalana). Neli aastat hiljem Soulis oli tennis taas täisväärtuslik olümpiaala. Naiste üksikmäng lisandus olümpiakavva 1900. aastal. Esimene naispaar mängis olümpiamängudel 1920. aastal.

Esimene dokumentaalne tõend tennisest Eestis on aastast 1895, kui ajaleht Revalsche Zeitung 12. juulil kirjutas: «Eile kell 5 pärast lõunat toimus Kadriorus Bade-Salonis lawn-tennise väljaku avamine.»

Väljak

Tenniseväljaku pikkus on 23,77 ja laius 8,23 meetrit üksikmängu puhul ning 10,97 meetrit paarismängu puhul.

Reketid

Reeglite kohaselt ei tohi reket olla pikem kui 81,28 cm (32 tolli) ega laiem kui 31,75 cm (12,5 tolli). Reketi kaalule ja kujule ei ole seatud piiranguid. Harilikult kaalub täiskasvanute reket 300–325 grammi. Tänapäeval valmistatakse reketite raamid terasest, alumiiniumist, plastmassist, klaaskiust, süsinikühenditest ja mitmesugustest segudest. Varem kasutati traditsiooniliselt puuraamidega tennisereketeid.

Pall

Tennisepalli läbimõõt on 6,35 cm (2,5 tolli) kuni 6,67 cm (2,625 tolli). Pall kaalub 57–59 grammi. Pall on kollast või valget värvi.

Allikad: Vikipeedia, Eesti Tennise Liit