Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/09/17/13352645t1h106a.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2234569t1hea74.jpg)
Kui aastaid on Euroopa ja maailma toidutööstusi vaevanud ületootmine, siis nüüd seisab ka arenenud maailm silmitsi toidupõuaga, millele leevendust niipea oodata ei ole.
Miks toitu napib ning kuidas tekkinud olukorrast välja tulla, kirjutab Otsustajas põllumajandusministeeriumi asekantsler Andres Oopkaup, tunnistades samas, et uue olukorraga elama õppimine võtab aega aastakümneid.
Kõige suuremad probleemid seonduvad praegu toidutööstuses teraviljaga, mille hind on alates aasta algusest järjekindlalt kiiresti tõusnud. Esimese hooga ootasid nii tootjad kui ka teravilja ostjad, et turuhind alaneb kohe, kui selgub Euroopa sügisene saak.
Suvel antud saagiprognoosid viitasid aga mustale tulevikule, sest saagikus ähvardas paljudes traditsioonilistes viljakasvatuspiirkondades jääda oluliselt alla tavapärast tootmistaset. Hinnatõusule andis selline perspektiiv vaid hoogu juurde.
Nüüdseks teame, et ulatuslik põud jättis saagid Saksamaal ja Prantsusmaal tavapärasest ligi 40 protsenti väiksemaks. Suur osa saagist ikaldus ka Euroopa viljaaidaks nimetatud Ukrainas ja Venemaal.
Ning kui prognoosidele lisandusid veel põuateated maakera kuklapoolelt kevadisest Austraaliast, siis põrutasid hinnad juba sellistesse kõrgustesse, kus nad kunagi varem pole olnud.
Vahepealne vihm Austraalias pole samuti olulisi muudatusi saagiprognoosidesse toonud. Seni on hinnad tõusuteel ning kasv võib pidurduda tõenäoliselt alles järgmisel kevadel, kui uus külv on maha tehtud.
Nii tulebki tunnistada, et löögi all ei ole vaid teraviljasektor, vaid põud ulatub samamoodi ka valdkondadesse, mis teraviljast otseselt sõltuvad. Lähiajal tõusevad märgatavalt lihatoodete hinnad ning piimanduses on need juba kerkinud.
Poliitika pitsitab äri
Tegelikult on hinnatõusu põhjused märksa laiemad kui tänavune põud, ning selle juured ulatuvad kaugemale ajalukku. Ühelt poolt on põhjuseks põllumajanduspoliitika areng ning teisalt viimasel viiel aastal toiduteravilja kasvatamisega põllumajandusmaa pärast konkureerima asunud biokütuste tootmine.
Esmalt poliitikast. Ajal, mil sõjajärgses Euroopas põllumajandust arendama hakati, valitses suur toidupuudus. Siis rakendasid erinevate riikide valitsused poliitikameetmeid, mis olid toetuste ja teaduslik-tehnilise progressi kaudu suunatud tootmismahtude suurendamisele.
Muu hulgas seati eesmärgiks ka tarbijatele vastuvõetavate hindade tagamine ja põllumajandustootjatele elamisväärse sissetuleku kindlustamine.
Üsna kiiresti, umbes paarikümne aastaga, viis selline tegevus ületootmiseni. Ja seda paljudes arenenud riikides. Transpordi arenedes muutusid ületoodetud kaubad paljudele firmadele äriobjektiks, mille tulemusel tekkisid üle Euroopa suured vahendamisele spetsialiseerunud ettevõtted. Toodangu ülekülluse tingimustes on otsitud uusi turgusid ning neid eelkõige piirkondadest, kus elas jõukam rahvas.
Üleliigse kauba mujale sokutamine tekitas samal ajal ka hulgaliselt riikidevahelisi pingeid ning selle pinnalt tekkinud vaidluste lahendamise reiim loodi Genfi kaheksakümnendate aastate teisel poolel, millest praeguseks on saanud WTO. Sellest ajast edasi on rahvusvaheliste vaidluste kaudu küsimärgi all toetuspoliitika, mis põllumehi tootma innustab. Viimane ei sobi paljude hinnangul kokku turumajanduse reeglitega ning seetõttu tuleb vähendada selle mõju.
Ka selline poliitika on saanud nüüdseks paarkümmend aastat toimida ning nüüd võime maitsta selle vilju. Suuresti sellest on tingitud käimasolev Euroopa Liidu turukaitse- ja toetuspoliitika reformimine, mille käigus on alandatud administratiivselt reguleeritud hindu ning vähendatud või kaotatud on mõned sekkumise instrumendid.
Euroopa Komisjoni põllumajandusdirektoraadi volinik Mariann Fisher Boel on hindade tõusu põhjendanud ühelt poolt just poliitika reformimise mõjuga ning teisalt maailmaturu olukorra halvenemisega.
Siinkohal võiks teha ühe järelduse: nimelt on seni suurtes majandusühendustes olnud riikliku sekkumise üheks instrumendiks toiduainete ladudesse korjamine. Pideva turuleorienteerituse kasvades kaotatakse sellised laod ning tulemuseks on see, et ilmataadi poolt mängitud «vingerpuss», mida normaalolukorras oleks saanud nende ladude abiga leevendada, väljendub ülikõrgetes hindades, sest süüa tahame ju kõik. Tundub, et uue olukorraga harjumine nõuab uuesti paar kümnendit.
Kütus neelab toidu
Aga see pole veel kõik. Maailma toiduorganisatsioon (FAO) on juba pikemat aega ennustanud, et maailma rahvastik kasvab pidevalt. Viimaste ennustuste kohaselt peaks aastaks 2050 maakera rahvastikuarv kasvama üheksa miljardi inimeseni. Suurem osa kasvust on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud eelkõige Hiinas ja Indias.
Oma osa on ka Aafrika riikidel. Praegu on suurimad teravilja ostjad just Hiina, India ja Egiptus. Sama rada, mis teraviljal, on tõenäoliselt käia ka piima- ja lihatoodetel. Nõudluse kasvu kiirendab lisaks ka kiire majanduskasv ja elatustaseme tõus arenguriikides.
Kõigele lisaks ei ole toiduainete turg enam iseseisev, vaid üha enam seotud kütuseturuga. Globaalse kliima soojenemise protsessi pidurdamiseks on kokku lepitud, et kõik Kioto protokolliga liitunud riigid vähendavad konkreetse aja jooksul CO2 emissioone. Kes asja tõsisemalt on võtnud, need on juba oma riikide sõltuvust fossiilsetest kütustest ka vähendanud.
Viimast tehakse eelkõige läbi biomassil põhineva energiavoo, sest sellel on looduses omadus kasutada kasvades sama palju CO2, kui ta hiljem oma põlemisprotsessis keskkonda paiskab. Muu biomassi kõrval on väärtuslikuks tooraineks vedelate biokütuste tootmisel kujunenud põllumajandussaadused, mida seni oleme harjunud toiduks kasutama.
Selline täiendav konkurents toiduainete turul, mis küll väidetavalt jääb alla kahe protsendi kogutootmisest (Euroopa Komisjoni andmete põhjal), annab piisava täiendava tarbimise, mis nõudluse kasvu tingimustes toiduainete hindu oluliselt tõstab.
Ka siin on tegelikult tegu riikide poliitikate mõjuga, sest CO2 kvootidega kaubeldakse aktiivselt ning kvoodi hind on päris kõrge. Vedelate biokütuste tootmine on aga tehtud ELi liikmesriikidele kohustuslikuks. Aastaks 2010 peaks selliste kütuste turuosa olema 5,75 protsendi juures ning seda hoolimata tõsiasjast, et üldine kütuse tarbimine nii arenevas Euroopas kui ka kogu maailmas kasvab pidevalt.
Lahendused on poolikud
Sestap suureneb veelgi nõudlus põllumajandustoodete järele ja hindade kasvu pidurdamist see küll ei stimuleeri. Aru tuleb ju saada neist ettevõtjatest, kes valitsuste poliitika õhutusel on oma vabad vahendid, energia ja riskikapitali pannud biokütuste töötlemisele.
On ju täiesti selge, et investeeritud raha tahetakse tagasi saada ning lihtsalt maksta finantsvahendite kasutamise eest on oluliselt suurem kahju, kui kalli tooraine töötlemisega kaasnev mõõdukas kahju. Nii ei jäägi biokütuste tootjatel midagi muud üle, kui püüda maksku mis maksab, hinnaralliga kaasa minna.
Missugused võiksid selles olukorras olla võimalikud poliitikalahendid, on juba mõnda aega olnud küsimus paljude võimuesindajate peas. Ukraina ja Vene poliitikud leidsid, et parim käesolevas olukorras on hoida endale kõik, mis toodetud ning rakendada eksporditasud. Viimane nullib täielikult ärimeeste võimaluse oma vilja eest kõrgemat hinda saada ning maailmaturule leevendust pakkuda.
Euroopa põllumajandusministrid on esimese hooga näinud suure võimalusena peatada tootmist limiteerivad kohustused. Nimelt on vanades liikmesriikides kohustus igal aastal jätta tootmisest välja kümme protsenti senistest teraviljamaadest. Selle nõude täitmise peatamine tähendaks potentsiaalselt täiendavalt 50 miljoni tonni teravilja tootmist juba järgmisel sügisel. Põllumeestele on see aga vaid võimalus, mitte kohustus.
Et leevendada teravilja sektori kõrval piimatootmise pinget, asutakse lähiajal arutama võimalust, et suurendada piima tootmiskvooti kolme protsendi võrra. Kuid kas sellest kõigest on tõotatud abi tulemas? Kas suurenev maailma teraviljatoodang suudab kaasas käia kasvava nõudlusega? Lühike vastus oleks, et lahendus saabuks nii küll lühemaks perioodiks, kuid seegi ei saa kerge olema.
Maailma mastaabis aitaks pingeid leevendada kogu praegu olemasoleva maaressursi kasutuselevõtt. Kui arvutada maha võimalikud uued ja vältimatud vajadused (näiteks kasvava elanikkonna elamispinna ja toiduainetega varustamise vajadus), siis jääb biokütuste tarbeks põllumajandusmaa suurendamise võimaluseks alla 30 protsendi olemasolevast maaressursist.
Esmapilgul tundub selline number küll suur, kuid reaalsuses ei pruugi ka see paika pidada. Arvestama peab, et piirkonnad, mis on viljakad ja kus maad on lihtne harida ning olemas vajalik know-how, on juba kasutusele võetud ning iga uus piirkond on seetõttu suhteliselt vähem produktiivne. Sellised piirkonnad asuvad eelkõige probleemsetes Aafrika piirkondades ja Lõuna-Ameerikas.
Pääseteeks võib olla GMO
Seetõttu võiks arvata, et 30 protsenti täiendavat maaressurssi suudab optimistlike hinnangute kohaselt toota tavateadmiste ja -tehnoloogiate tingimuses täiendavalt ehk 1520 protsenti teravilja. Nõudluse kasv aga tundub kiirem.
Kogus vastab tavapäraselt maailmas kaubeldavale kogusele (1618 protsenti), kuid seejuures peab silmas pidama, et hinnanguline varude maht maailma teraviljabilansis on seni olnud suurusjärgus 58 protsenti ning see on vähenemisele suunatud. Samasse suurusjärku võib tulevikus ulatuda ka biokütuste tootmiseks vajalik teraviljakogus. Järeldus on see, et nõudmise kasv on kiirem kui potentsiaalne pakkumine.
Seega kokkuvõttes võivad poliitikate kujundajad tuua lühiajalist leevendust teravilja puudusesse, kuid pikaajaline trend kliima soojenemise tingimustes ja veevarude vähenemisel on selgelt suunatud piiratusele.
Jääb veel paar võimalust: tehnoloogiline areng geneetiliselt modifitseeritud teraviljade kasvatamise valdkonnas võib üldist teravilja hektaritootlikkust olulisel määral tõsta. Seeläbi leevenduks küll puudus, kuid sellega on seotud omad riskid, mida me veel ei tunne. Teisalt võiksime poliitikate tootmisest lahtisidumise asemel hoopis suurendada tootmist teadmiste kasvu ja tehnoloogilise arengu kaudu. Kahjuks on mõlemad ettepanekud praegu küllaltki vastuvõetamatud.