Juhtkiri: kogumispension vajab remonti
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
3. oktoober 2009, 00:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/09/09/72829t1hfc50.jpg)
Seitse aastat tagasi tööle hakanud teine pensionisammas on paljudele pigem pettumuse kui vanaduspäevade kindlustunde allikas – suurimate pensionifondide tootlus on olnud tunduvalt madalam kui mitmel teisel investeerimisfondil.
Heas usus loodud kogumispension ei ole seni talle pandud ootusi täitnud.
Probleeme on süsteemis mitmeid. Fondihaldurite kõrged tasud on tekitanud küsitavusi juba mõnda aega. Konkurents on selles vallas kesine, sest kolme suurimasse pensionifondi on koondunud kaks kolmandikku teise samba pensionirahast.
Ent mis peamine – kahel pool teist pensionisammast on vastakuti täiesti ebavõrdsed partnerid. Ühel pool, fondi pool, on riskivabalt tegutsevad finantsspetsialistid, teisel pool on tavaline inimene, kes teab enamasti ainult vanasõna «Kes senti ei korja, see krooni ei saa». Pealegi on teise sambasse kogumine sõltuvalt sünniaastast paljudele kohustuslik ning see, kes on kogumist juba alustanud, kas või vabatahtlikult, ei saa enam lõpetada. Kui aga inimene tunneb huvi, miks tema valitud fondi tootlus nii napp on, kasutab fondihaldur majanduslangust nagu viigilehte.
Muidugi on ka majanduskriisil oma osa, kuid pensionifondide ebaõnnestumisi täielikult selle kaela ajada ei saa. Pensionifondide madal tootlus tekitas ju küsimusi juba majanduskasvu aegadel. Kuid et inimene panustab teise pensionisambasse ainult kaks protsenti ja kaks kolmandikku rahast – neli protsenti – tuleb riigilt, siis, arvestades keskmise pensionikoguja investeerimisteadmisi, võivadki pensionifondid teha, mis pähe tuleb.
Maksumaksjaid esindavad rahandusministeerium ja finantsinspektsioon jäävad fondihalduritele selgelt alla.
Üks näide on sellenädalane uudis Swedbankist, kes paigutas pensionifondide raha riskivõlakirjadesse, ja nii kaotasid ka kõige konservatiivsemad kogujad.
Siin-seal on kogumispensionide süsteemi probleeme jutuks võetud varemgi. Viimati siis, kui valitsus otsustas sissemaksed külmutada. Ent suuri muudatusi teises sambas seni ette võetud pole. Miks, ei ole isegi tarvis küsida. Teise samba pensionifondidesse on kokku investeeritud 14 miljardit krooni. Tasudena teenivad fondihaldurid kümneid miljoneid kroone aastas. Fondihaldur on selgelt paremal positsioonil ega ole ümberkorraldustest kuigi huvitatud.
Ent mõistlik oleks masuga esile tulnud teise samba kitsaskohti analüüsida ja lahendada. Senisel viisil jätkates ei teeni kogumispension oma eesmärki ja tulevikus tähendab see kõigile probleeme.