Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2226693t1hc760.jpg)
Politseinikud on viimasel ajal pähe võtnud, et Eesti liikluse suurim probleem on kihutamine.
Igaühele, kes lubatust viis kilomeetrit kiiremini sõidab, väänatakse kaela nii ränk trahv, et vahelejäänu peab oma pereliikmed Argentinasse narkokulleriteks saatma ja nende naasmiseni milleks ilmselt kulub tublisti aega, sest suure tõenäosusega jäävad pereliikmed vahele ja peavad mõnda aega türmis istuma võlavanglas konutama.
Ja mis sellest kõigest kasu on olnud? Suurt midagi kui välja arvata, et see pentsikult hüsteerilise kõnepruugiga taat, kes Argentinas Eesti autokonsuli ametit pidas, väsis pidevast vangla vahet traavimisest ära ja astus tagasi.
Kiirus nõuab valvsust
Sest autojuhid saavad suurepäraselt aru, et kiirusepiirangute kehtestajad on arvestanud ka nende vanaldaste dentelmenidega, kes vaid korra aastas oma 1972. aasta Moskvitiga kusagilt Võtikverest välja saavad ja kes peavad valgusfoori silmates õigemini, kui kaassõitjad nende tähelepanu sellele juhivad kindalaekast liikluseeskirja välja otsima ja uurima, mida sellest toredate tuledega kaadervärgist arvata.
Normaalsel inimesel hakkab punktipealt eeskirja järgi sõites aga lihtsalt igav.
Olete kunagi näinud, et mõni 150-kilomeetrise tunnikiirusega sõitev juht samal ajal kolmekäigulist lõunat sööks, autosse kogunenud plaatidelt Ram Jami lugu «Black Betty» otsiks ja telefoni teel abikaasaga tülitseks?
Ei. Tal ei ole selleks lihtsalt aega, sest esiteks nõuab kiiresti sõitmine rohkem tähelepanu kui märkide järgi uimerdamine ja teiseks teritab meeli hirm vahele jääda ja trahvi saada selle eest, et ta on tähelepanelik juht ja keskendub autosõidule, mitte vaidlemisele, kas naine ikka peab endale sügiseks kolmandad uued saapad ostma.
Saksa kuulekus
Lausa piinavaks muutub kiirusepiirangutest kinnipidamine siis, kui auto juhtub hea olema käitub ootuspäraselt ja teeb täpselt seda, mida juht käsib. Nagu näiteks Mercedes-Benzi C-klassi mudel.
Saksa kuulekusega täidab see auto nurinata juhi iga korralduse, jättes ühel hetkel mulje luksuslikust esindussedaanist, meenutades järgmisel hetkel aga väledat sportauto.
Linnasõidul roiutavalt pehme ja väiksemaid juhtimisvigu andestav sedaan muutub kurvilisele hõreda liiklusega teele sattudes äkiliseks sportautoks, rool registreerib iga randmeliigutuse ning hoo lisamiseks või vähendamiseks tuleb vaid varvast liigutada.
Enne järsku kurvi käiku alla vahetades kostab pöörete tõustes kapoti alt kuklakarvu kergitavat urinat, aga sekundi murdosa hiljem on otsekui rööbastel liikuv auto kurvist läbi ning vajutus gaasipedaalile surub kukla vastu peatuge.
Kui kurvide kaskaad lõpeb ning ees terendab noolsirge teelõik, muutub C-klass aga taas vuuh-mobiiliks, mis vaevukuuldava üminaga juhti uinutab. Ja liikluses ohtlikuks muudab.
C-klassi suurim trump ongi mitmekülgsus. Auto pole teab mis suur, aga ruumi on seal lahedalt ka tagaistmel. Sisekujundus jätab kerge ja õhulise mulje, aga materjalid tunduvad katsudes toekad ja ehtsad nahk nahana, mitte kilena, puit puiduna, mitte plastina.
Auto ergas liikumine tekitab pelgu, et küllap muutub see suurel kiirusel rahutuks, aga ei midagi sellist mida kiiremini sõita, seda paremaks sõiduomadused muutuvad; auto imeb end vormeli kombel tee külge kinni ja lausa meelitab veel kiiremini sõitma.
MB C220 CDI
Töömaht: 2148 cm³
Suurim võimsus
(kW/hj): 125/170 @ 3800 p/min
Suurim pöördemoment: 400Nm @ 2000 p/min
Kiirendus 0-100 km/h: 8,5 sek
Kütusekulu (l/100km)
linnas: 8,2
maanteel: 4,9
keskmine: 6,1
Mõõdud
pikkus: 4581 mm
laius: 1770 mm
kõrgus: 1147 mm
teljevahe: 2760 mm
Sõiduomadused:
Disain:
Mugavus:
Mahutavus:
Hind:
Hinne: 4,4