Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2225355t1h70e3.jpg)
Lillesibula mahapanemise aeg on väga oluline, sest liiga hilja peale jäädes ei jõua taim juurduda. Kuu lõpuks tuleks nartsissid, hüatsindid ja krookused maha saada ning võib juba algust teha ka tulpide istutamisega.
Cerese aianduskeskuse töötaja Marika Pedaku jutu järgi teevad inimesed tihti vea, pannes tulbisibulad mulda juba septembri alguses, kui ilmad on veel üsna soojad. Sel juhul võtab tulp viimast ja läheb vastu talve kasvama. Tegelikult jääb tulbisibulate õige istutusaeg septembri lõpu ja oktoobri lõpu vahele, aga äärmisel juhul võib need mulda pista ka novembri alguses.
Augusti lõpust septembri keskpaigani on pikema juurdumisajaga sibulate istutamise aeg. Siis tuleks mulda pista hüatsindi-, nartsissi-, liilia- ja krookusesibulad, mis liiga hilise istutamise korral ei pruugi juurduda ja võivad külmaga hukka saada. Pedak soovitab rihtida istutamise sellisesse aega, et lill ei jõuaks enam kasvama minna, sibul aga saaks juured alla. N-ö kuldreegel näeb ette, et istutussügavuseks oleks sibula kolmekordne läbimõõt.
Korv mügride vastu
Kes lillesibulad varem ära ostab, peab kindlasti uurima, kuidas neid õigesti säilitada. Sibulad tuleb pakendist välja võtta, sortide kaupa istutuskorvidesse või kastidesse panna ning jahedamas hästi ventileeritud ruumis hoida. Lillesibul ei kannata niiskust ega päikest, esimesel juhul läheb hallitama ja teisel kuivab läbi.
Sibulat ostes tuleb veenduda, et see on hea kvaliteediga. Tervel sibulal pole hallituskirmet või muid silmaga nähtavaid vigastusi. Kergelt viga saanud sibul võib küll ühe aasta õitseda, kuid siis saab taime elujõud otsa. Hüatsindi- ja nartsissisibula koor peab olema tugev ja terve. Tulbisibula koor on õhuke ja saab ülesvõtmisel sageli viga, tähtsam on, et sibula peal poleks muljumisjälgi või mädanikku.
Sibulad tasuks maha panna istutuskorvidega, sest need aitavad sorte eristada, kaitsevad tülikate vesirottide eest ja ka üles võtta on sibulaid koos korviga kergem. Kui sibul jääb kauaks ühte kohta, tarvitab ta mullast ära kõik toitained ja muutub väiksemaks. «Nelja-viie aasta pärast ei pruugigi sellel kohal enam lillesibulat olla,» hoiatab Pedak.
Kevadel pärast lume sulamist on hea anda sibullilledele spetsiaalset väetist, sobib ka aia üldväetis.
Väetamine annab taimedele mulla kaudu toitu ja valmistab nad kasvuajaks ette. Pärast õitsemist vajab taim fosforit ja kaaliumi, et jõuda järgmise aasta õiepunga moodustamiseks sibulasse toitaineid varuda.
Ideaalsel juhul võetakse sibulad üles iga paari-kolme aasta tagant ja pannakse suveks kuivama, kuid isegi spetsialistid ei tee seda oma aias nii tihti, räägib Pedak.
Juurdekasv tagatud
Lillesibulate ülesvõtmine pärast lehtede kuivamist on vajalik tütarsibulate eemaldamiseks, mis muidu hakkavad suure sibula arvel toituma.
Ka saab tütarsibulatest omakorda uusi sibulaid ja niiviisi on võimalik lillepeenart laiendada.
Pedak soovitab panna tütarsibulad eraldi peenrasse kümnesentimeetrise vahega. Mida tihedamalt on sibulad koos, seda väiksemaks jäävad õied, lisab asjatundja. Lumeta külmal talvel tuleks krookuse- ja nartsissipeenar katta kuuseokste või kuiva turbaga, halba ei tee see ka teistele sibullilledele.
Tasub teada:
augusti lõpust septembri lõpuni pane maha krookuse, nartsissi, hüatsindi ja liilia sibulad
septembri lõpust oktoobri lõpuni pane maha tulbi sibulad
hoia valmisostetud sibulaid jahedas ja hästi ventileeritud ruumis
sibulate ostmisel jälgi, et sibula koorel ei oleks mehaanilisi vigastusi
väeta sibulaid enne ja pärast kasvuperioodi
võta umbes iga 4-5 aasta tagant sibulad mullast ja nopi küljest tütarsibulad
üles võetud sibul pane viljaka mullaga jahedasse ventileeritud ruumi uut istutamisaega ootama