Ilus maja algab ilusast ideest

Kortermajad Narvas. Foto: Irina Tokareva

Kõigepealt peab koostama viie aasta plaani ja saama majaelanike toetuse, soovitab «Kodu kauniks» võitja-maja Narva KÜ «Rahu 14» esimees Anatoli Orlov.

Eesti Elekrijaama masinist Anatoli Orlov valiti KÜ «Rahu 14» etteotsa üksteist aastat tagasi. 216 korteriga majas on ligi 500 elanikku. Esimene aasta kulus Anatolil selleks, et uurida maja läbi alates katusest kuni keldrini välja.

Alguses tehti korda kõige olulisem – kütte- ja elektrisüsteemid ja veevärk, alles siis hakati tegelema ühistu territooriumiga. Alustati nullist – maja ümber ei olnud ühtegi korralikku muruplatsi, lastemänguväljakul oli vaid paar roostes ja krigisevat kiike. Praeguseks on õue paigaldatud 20 pinki, silmailu pakuvad purskkaev, korras muruplatsid, lillepeenrad ja kiviktaimlad väikeste tehiskoskedega.

«Peaks alustama plaani koostamist mitmeks aastaks ette. Tuleb ette kujutada kõike pisemate detailideni, kuidas see kõik sulandub kokku nii kohaliku õuemaastikuga kui ka linnapilti,» soovitab Anatoli. Järgmine samm on leida kaasamõtlejad majaelanike hulgast.

Anatoli sõnul teevad esimehed tihti vea, üritades juhtida autoritaarselt, mis tekitab hoopis negatiivset reaktsiooni. Tulutu on veenda ja keelitada, tuleb pakkuda inimestele midagi konkreetset ja tunda huvi elanike arvamuse vastu.

Kaheksa aastat tagasi küsis esimees üldkoosolekul, kas elanikele meeldib majaõu ning seejärel päris, milline see peaks välja nägema. Noored tahtsid saada jalgpalliväljakut ning sellest ka siis alustati.

Mitu aastat järjest korraldasid elanikud laupäevakuid õue korda tegemiseks. «Suures majas, kus elavad erineva sissetuleku, kasvatuse ja kultuursusega pered, on raske tekitada ühtekuuluvustunnet. Kuid aeg möödub ja inimesed näevad, et tulemused on olemas. Ning siis hakkab ka nende arvamus muutuma,» räägib Orlov.

Praegu tunnevad korteriomanikud uhkust, et elavad Eesti ühes ilusamas majas. Esimees suhtleb palju maja noortega ja nii tekkiski majja tema algatusel lastemängutuba erinevate mängude ning lauatennisega, osteti jalgpalle ja võrkpalle. Projektile leiti rahaline toetus hasartmängumaksu fondist. Just noored on enim panustanud maja kordategemisse, laupäevakutele tulid kaasa ka teismelised naabermajadest. Kõige aktiivsematele ja hoolsamatele pakkus esimees ka lepingu alusel tööd – igal suvel kannab muru ja lillede eest hoolt kaks kuni viis noort.

Suurim mure on huvipuudus. «Vahel on raske inimestele selgitada, et nende kodu ei lõpe korterilävega,» ütleb Orlov. «Konfliktid on paratamatud – seda tuleb alati teada ja meeles pidada, võimalusel ka ette näha ja mitte lubada nende puhkemist.»

Üks probleemidest, mis sai majas rahulikult ära lahendatud, on lemmikloomad – koerad. Kui lemmikkutsa ajab oma asja ja tõstab jalga lillele, hävib see üsna ruttu. Anatoli hankis linnavalitsusest koerte ja kasside jalutamise reeglid ja pani igasse postkasti, millest piisas probleemi lahendamiseks. Ka naabermajade koerapidajad arvestasid sellega. Kellegagi naabritest ei ole ta tülli läinud, lihtsalt selgitas, et reeglid kehtivad kõigile ja neist tuleb kinni pidada.

Esimees lähtub põhimõttest, et korrashoid ei tohiks maksta rohkem kui lubab majaelaniku keskmine sissetulek. Just sellepärast ei häbene ta pöörduda abi saamiseks erinevate fondide, toetajate ja linnavalitsuse poole. Näiteks, 100 000 krooni maksev mänguväljak valmiski tänu sponsorite ja linnavõimude abile.

Narva esimene kortermaja õuel asuv purskkaev läks ühistule maksma vaid 1200 krooni, just nii palju maksis ehituspoes alus ja pump. Korteriühistu juhatus oli alguses mures, kuidas suhtuvad elanikud sellesse ideesse, kuid esimees lubas, et kui ei meeldi, tagastab ta ise raha kassasse. Purskkaev sai paigaldatud. Esimees koos majanoortega panid purskkaevu aluse ümber kive, mida korjati tee äärest ja tühermaalt. Tuli ilus välja ja nüüd tahavad purskkaevu ümber istuda mitte ainult omad, vaid ka noored emmed ja vanaemad naabermajadest. Ülalpidamiskulud ei ole suured, selle aasta maist septembrini oli veekulu 200 krooni ja lisaks 500 krooni elektri eest.