/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
Vihkan suitsetamist. Ometi olen pidanud seda pahet taluma nii pereliikmete kui kolleegide-sõprade seas. Pikkamööda olen aru saanud, et inimesed lihtsalt jagunevad kaheks – ühed suitsetavad ja teised mitte.
Sirje Niitra: suitsust täitsa kiretult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on neid ühtesid, kes vahetevahel suitsu kimuvad, karistatud lausa järjepanu: nelja aastaga on sigaretiaktsiis tõusnud 230 protsenti. Kui palju seetõttu loobunuid on, ei oska öelda, aga seda tean kindlasti, et paljud suitsetavad visalt edasi. Mis sest, et muule vajalikule sellevõrra vähem raha jääb.
Häda on selles, et ega aktsiisitõus riigile sellevõrra rohkem maksutulu too. Isegi vastupidi – see elavdab salaturgu ja loodetud miljonid jäävad riigikassasse laekumata. Need salaärikad, kes üle piiri mõne teise riigi maksumärkidega sigarette toovad, naeravad aga pihku, sest nende teenistus kasvab. Narvas varsti enam keegi poest suitsu ei osta.