Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2183853t1h6f49.jpg)
Et rajatud muru püsiks ka aastaid hiljem kaunis, tuleb seda õigesti niita ja hooldada.
Õige niitmine on väga tähtis, sest tihti võivad just selle töö juures kasutatud valed võtted murule saatuslikuks saada. Eriti oluline on, et niidetaks õigel ajal ja õigelt kõrguselt.
Kui niitmine võetakse ette harva ja seda tehakse väga madalalt, võib muru tabada n-ö füsioloogiline okk ning põdev taimestik ei suuda sissetungivatele võõrliikidele edukalt vastu seista. Üldiselt tuleks muru niita kord nädalas.
Riisu niidetu kokku
Niitmiskõrguse määravad taimede liigid ja muru kasutuslaad.
Kui muru on tihedalt kasutuses, näiteks tehakse sellel sporti, eeldab see madalamat ja tihedamat pügamist. Koduõue ilumuru võib niita veidi kõrgemalt ja harvem.
Siiski ei tohiks murul niitmiste vahepeal liiga kõrgeks lasta kasvada, eriti aga ei tasu vahepeal tegemata jäetut võimalikult madalalt niites tasa teha.
Sageli tehakse niitmisel üks suur viga, mis võib tekitada lisatööd ja -kulutusi nimelt jäetakse niidetud muru maapinnale.
Selle tagajärjel ummistub ajapikku murupind, õhuvahetus aeglustub ning sammal ja umbrohud võivad hakata võimust võtma.
Et seda ei juhtuks, tasub soetada koguriga niiduk või riisuda niidetud muru kokku. Muru võib komposteerida ja kompostmulla järgmisel aastal koos liivaga murule laotada.
Murule mineraalväetise andmiseks on hea kasutada spetsiaalset külvikut, sest käsitsi loopides satub väetist mõnda kohta rohkem ja pärast on rohi kirju. Mulla happeliseks muutumise vastu aitab dolomiidijahu.
Sambla ilmumine murusse viitab mingile probleemile või hooldusveale, nagu ka umbrohtude tekkimine. Sambla vastu aitavad eri väetised. Samblatõrjet tehes tuleb pruuniks tõmbunud sammal paari päeva möödudes välja riisuda, murusse jäävad augud aga katta multiga, külvates eelnevalt seemet alla. Umbrohtude vastu aitab keemiline tõrje või väljatorkimine.
Multimist tehakse koduaedades harva, ent see on korraliku muru saamiseks vajalik ja aitab ka sambla vastu. Multsimine tähendab õhukese mullakihi, komposti ja liiva segu laotamist murule, mis soodustab uute võrsete ja võrsesõlmede moodustumist ning ka maa vee ja toitainetega varustamist.
Segu võiks koosneda ühest osast kompostist, ühest osast liivsavimullast ja kahest osast jämedast liivast. Pärast murupinnale laiali laotamist tuleb mult muruluua või -rehaga rohukamarasse tõmmata. Suurte pindade puhul võiks kasutada spetsiaalset laoturit, mis tagab ühtlase kihi kogu pinna ulatuses.
Rulli ja õhuta
Tähtis on ka muru rullida ja õhutada. Pärast lume sulamist võib maapind kerkida ja murukamarat kahjustada. Selle vältimiseks võetakse kevadel ette muru rullimine. Rullida ei tohi siis, kui muru on nii hõre, et rull puutub kokku mullapinnaga, samuti kohe pärast lume sulamist, kui kelts veel sulamata.
Rulli raskus võiks olla 70-80 kilo. Vältida tuleks märja muru rullimist, sest see tihendab mulda liigselt. Kui murus on konarused, ei rullita neid tasaseks, vaid augud täidetakse multiga.
Õhutamist vajab vanem või liigtiheda külviga rajatud muru. See töö on vajalik, kuna muru pealiskihis võib aja jooksul tekkida hapnikupuudus, mis takistab taimeosade edasist lagunemist ja halvendab taimede toitumistingimusi. Ka põhjustab see sammaldumist ja umbrohustumist.
Õhutamiseks kasutatakse vastavat masinat, mis on varustatud maapinda tungivate torude või lõiketeradega, ent selle töö saab ära teha ka aiahargi või jala külge kinnitatatavate taldadega, millel all naelad. Pärast õhutamist võib mulla pinnale visata liiva ja turba segu, mis sisse rehitsetakse.
Kastmisel tasuks juhinduda põhimõttest, et harvem ja rohkem vett on parem kui tihemini ja vähem kasta. Viimasel juhul n-ö tõstatakse juured üles ja muru võib muutuda põuakartlikuks. Vett tuleb anda nii palju, et muld oleks vähemalt kümne sentimeetri sügavuselt niiske.