Piimasõjas kaotajaid ei ole

Foto: A.Peegel

Sel nädalal käis Eesti suuremates kaubakettides tõeline hinnasõda, mille käigus langetati liitrise kilepiima hinda algul krooni, hiljem kümne sendi kaupa.

Sõja algatanud Rimi võitis nii sõtta minnes kui sellest väljudes, ehkki sõda polnud eesmärk, kinnitab Rimi kõneisik Evelin Mägioja.

Esmaspäeval langetas Rimi oma odavaima kilepiima hinda nii Rimi kui ka Säästumarketi kauplustes krooni võrra. Peagi vastas samaga konkurent Prisma. Siis otsustas Oleg Gross veel õli tulle valada, langetades oma poodides piima hinna teistest hoobilt kümne sendi võrra allapoole. Prisma matkis sedagi sammu.

Gross ütles, et läheb lõpuni ja on valmis piima kas või muidu andma, kui konkurendid teda selleks sunnivad. Ta mainis, et erinevalt suurtest kaubakettidest Grossi Toidukaupadel suuri majandusraskusi pole.

Neljapäeval otsustas esimese paugu teinud Rimi sõdimise lõpetada, põhjendades seda piiri kättejõudmisega. Mägioja ütles, et konkurentide reaktsioon üllatas Rimit. Edasine hinnalangetamine oleks tema hinnangul juba ebaeetiline ja põllumeestele solvav.

Miks aga üldse sõda alustati? Kas siis ei tundunud piima müümine alla sisseostuhinna Eesti tootjaid alavääristavana? Ja mida mõtlevad ostjad nüüd, kui hinda uuesti tõsteti? Äkki neile ei meeldi selline narritamine? «Loodame, et ostjad mõistavad meid,» lausus Mägioja, lubades selle ühe krooni jagada laiali teiste kaupade allahindluseks. Nüüd leidis ta, et piim pole ainus müügiargument ja ostja vaatab poes kogu ostukorvi maksumust.

On teada, et kauplused kasutavad piima peibutusena, mille madal hind ostjaid juurde toob. Seega ei langetatud piima nagu ka teiste ostukorvi kuuluvate kaupade – hakkliha, kanaliha, kohukeste, kohvi ja Kirde saia hinda heast elust tingituna.

Poodide käibe suurendamiseks on paslikud kõik turundustrikid. Kõnealusel juhul võttis Rimi piimahinna sõjast topeltvõidu: hinda langetades suurendas ta märkimisväärselt müüki ja teenis ostjate poolehoiu, hinda endisele tasemele tõstes sai endale aga suisa märtrioreooli, sest tuli justkui põllumeestele vastu.

Piima tootjad ja töötlejad väidavad, et sellises sõjas võitjaid ei ole, kuid nad eksivad. Seesama kaubandus, mis dikteerib hinda, võidab igal juhul. Kaubakettide juhtide väide, et nad langetavad hindu oma kasumimarginaali arvelt, võib mõne üksiku kauba puhul paika pidada, laias laastus aga kindlasti mitte. Tehtud soodushindade võrra müüakse lihtsalt teisi kaupu kallimalt.

Konkurentsiamet ei näinud hinnasõjas rikkumist, sest konkurents ju toimis, mis siis et liiga ägedalt ja ohvrite hinnaga. Kes ja kas üldse oleks pidanud sekkuma? Tundub, et olukord piimarindel kedagi peale karjakasvatajate ja piimatöötlejate ei huvita. Kas ehk siis võetaks neid kuulda, kui nad välismaa kolleegide eeskujul piima põldudele kallama hakkavad? Ega palju sellest enam puudu ole.

Talunikud on välja pakkunud, et piima asemel võiks kaupmehed sõdida pudelivee hinnaga, mis piima omast mitu korda kõrgem. See tuleb ju palju kergemini kätte ega solvaks kedagi.