Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2168837t1h179e.jpg)
Noor teadlane Mario Plaas hoiab oma kummikinnastatud käel hirmkallist loomakest, kes täna enam Tartus ei viibi. Juba eelmisel nädalal lendas ta spetsiaalses konteineris Belgiasse, täpsemalt Leuveni Katoliiklikku Ülikooli, mille teadlased vajasid just sellist, pruuni-mustakirjut Parkinsoni mudelit.
Tehnoloogiainstituudi transgeense tehnoloogia tuumiklabori juhataja Mario Plaas vaatab oma peopesal liikuvat looma hella ja hoolitseva pilguga ning selgitab, et Parkinsoni tõve põhjustajaks peetakse inimesel mitut kindlat muteerunud geeni, millest üks on sel hiirel ära võetud.
«Kui me teeme nüüd hiire, kellelt see geen on ära võetud, siis on niisuguse hiire uurimine suureks abiks Parkinsoni tõve patoloogia uurimisel ja uute ravimite loomisel. Ja kui kõik klapib, saame aidata inimesi,» lubab teadlane.
Mario Plaas ei suhtu oma hiirtesse üleolevalt, pigem respektiga. Ning rõhutab: «Ma ei loo neid, ma ikka pigem teen neid! No ehk siis disainin.»
Transgeense tehnoloogia tuumiklaboris manipuleeritakse materjaliga, mis loodus on ette andnud. Ei enamaga.
Kimäärid
Geneetiliselt manipuleeritud hiire embrüonaalseid tüvirakke süstitakse näiteks kolme ja poole päeva vanusesse embrüosse, kus nad hiljem võtavad osa uue organismi arengust.
Nii saab valmistada transgeenseid loomi, kellel on spetsiifiliselt mingi geen ära vahetatud, lisatud või ära võetud.
Võib teha niisuguseidki hiiri, kellel saab mõnd geeni kas sisse või välja lülitada.
«Näiteks tehakse hiir, kelle geeni reguleeritakse tetratsükliiniga. Kui seda hiirele sisse sööta, siis geen inaktiveerub. Kui ei sööda, siis geen on ja funktsioneerib täiesti normaalselt,» räägib Mario Plaas keerulise jutu sisse korraks ka midagi lihtsat.
Näitena seletab mees Belgiasse saadetud Parkinsoni mudelhiire tegemist.
Hiires kustutati geen, mille ebanormaalne funktsioneerimine Parkinsoni haigetel põhjustab väga varajast tõve väljakujunemist.
Belgiasse saadetud mudelhiire alusmaterjaliks olid primitiivselt öeldes mustad ja pruunid hiired. Saadi kimäärne hiir, kellel üks osa kõikidest keharakkudest on arenenud musta hiire tüvirakkudest ja teine osa laboris manipuleeritud pruuni hiire tüvirakkudest.
Kui kimäär annab õigeid järglasi, siis on hiireliin valmis. Uus geneetiliselt modifitseeritud hiireliin võib seega avada Parkinsoni tõve uurijale uusi vaatevälju.
Kallis ja aeganõudev
Transgeneetika on kallis ja aegavõttev töö. Belgiasse rännanud hiire tegemise peale läks aega terve aasta.
Transgeneetika kallidus on peamine põhjus, miks Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut Eesti transgeneetikat üldse hoiab ja rahastab.
Muidu oleksid siinsed teadlased tööta, sest vastavalt teadlase soovile valmistatud katselooma mujalt maailmast tellimine ulatuks 50 000 ja enama euroni.
Suurel osal elusloodust uurivatel maailma tippülikoolidel on transgeense tehnoloogia laborid endal olemas. Nii on ka oma teadlaste ideed paremini kaitstud. Muidu tellid eripärase katselooma kusagilt mujalt ja teistelegi võib seejärel seesama idee põnev tunduda.
«Meie teadlased uurivad kõige rohkem ärevust, kohanemist ja valu,» märgib Mario Plaas vahepeal. Aga vihjab ka Parkinsoni tõvele, mida Belgia teadlased on meelsasti nõus koos eestlastega uurima.
Transgeense tehnoloogia tuumiklaboris disainitud hiired teenivad niisiis ravimiarendust. Mario Plaas ütleb, et kui õnnestub disainida eriti hea mudel, saavad Tartu teadlased selle pealt kolm-neli doktorikraadi teha.
«See toob ülikoolile mainet, laiendab uurimisvaldkondi ning võimaldab meie inimestel osaleda projektides, millest omakorda tekib ülikoolile raha, tööd, teaduskraade ja võimalikku intellektuaalset omandit.»
Esimene rott
Nüüd nimetab Plaas Tartu Ülikooli füsioloogiainstituudi professorit Eero Vasarat ja vanemteadur Sulev Kõksi. «Kui nende meeste ideed ei rauge, siis on mul siin tööd aastateks,» naerab hiirtemeister.
Mario Plaas on oma laboris koos mõne abilisega disaininud hiiri juba kuus aastat.
«See on nii naljakas, et ükskõik, kus sa sellest räägid, keegi ei tea suurt midagi,» ütleb ta ja reedab, et just lähinädalail püüab ta alustada transgeense roti loomist.
Labori juhi sõnul on transgeneetika üldjuhul rutiinne töö. Vaatad mikroskoopi, ühe nõelaga hoiad embrüot kinni ja teise abil süstid sinna rakke või DNA-d.
«Jalgpalliski on ju põnev vaid siis, kui lüüakse väravaid,» ütleb ta. «Mina teen oma tööd ehk aasta aega, enne kui värav tuleb. Aga see hoiab ärkvel.»
Tänapäeval ei ole apteegist leida palju niisuguseid ravimeid, mida poleks loomade peal testitud.
«Seda panust, mida need loomad annavad, tuleb osata hinnata,» rõhutab mees. «Need siin on väga tublid hiired, teadlaste parimad tööriistad. Tahaksin loota, et need tublid hiired sellest ise ka aru saavad!».
Kuigi jah keegi neist hiirtest ei sure kahjuks vanadussurma. Kui katsed on läbi, siis nad surmatakse ja võetakse ette järgmised. Ja siis järgmised.
Igaks uueks laboris ette võetavaks manipulatsiooniks on vaja eetikakomisjoni luba ja tegijal loomkatsete litsentsi. Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis ette võetav vastab kõigiti loomakaitseseaduses sätestatud nõuetele.
Mis juhtub transgeense tehnoloogia tuumiklaboris?
DNA järjestust ehk konstrukti süstitakse viljastatud munarakku (pildil). Nii valmistatakse transgeenseid hiiri, kus uuritav geneetiline järjestus integreerub genoomis suvalisse kohta.
Sündinud loomi analüüsitakse hiljem.
Geneetiliselt manipuleeritud hiire embrüonaalseid tüvirakke süstitakse kolme ja poole päeva vanusesse embrüosse, kus nad võtavad osa uue organismi arengust.
Nii saab valmistada loomi, kellel on mingi geen ära vahetatud, lisatud, ära võetud või sisse- ja väljalülitatavaks tehtud.
Eesti transgeneetikat hoiab ja rahastab Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut, ala eestvedaja ja arendaja on Mario Plaas. Laboris töötab veel teadur Hendrik Luuk. Abiks käivad ka biotehnoloogia spetsialistid Kaia Talts ja Riho Meier.
«Ilma nende inimesteta ei teeks mina mitte midagi,» tunnustab Mario Plaas meeskonnakaaslasi. «Päris üksi ei tee ju tänapäeval midagi! Või kui teekski, siis see võtaks väga palju aega.»