Eesti vajab tulevikus tuumaenergiat

Gunnar Okk arvab, et põlevkivi peaks olema ka tulevikus üks osa Eesti energiavarustusest, kuid mitte 90 protsendi ulatuses nagu praegu. Foto: Toomas Huik

Poola kaasamine tuumajaama ehitamisse Ignalinas tähendab seda, et ühe reaktori võimsusest võib osalistele väheks jääda ja kaaluda tuleb koguni kahe uue tuumareaktori ehitamist Leedusse, tõdeb Gunnar Okk.

Balti riigid leppisid ammu kokku, et ehitavad Ignalinasse tuumajaama kolmekesi, nüüd aga tegi Leedu vaidlustamisele justkui mittekuuluva ettepaneku võtta osanikuks ka Poola. Mis juhtus?

Juhtus see, mida energeetikas tihti juhtub. Alustatakse spetsialistide tasemelt, aga edasi võtavad poliitikud asja üle. Energeetika on valdkond, mis otseselt puudutab väga paljusid inimesi. Elektrimajandus ei ole poliitikast vaba minu teada üheski riigis.

Ja loomulikult, mida pompoossem on asi, seda rohkem on poliitikuid, kes selle pompoosse asja valguses ka ennast näidata proovivad. Poliitiliselt on Leedule suhted Poolaga muidugi olulisemad kui Eesti või Lätiga ning seetõttu on Poola kaasamine mingis mõttes ootuspärane.

Mida Poola osalemine Ignalina ehitusel Eesti jaoks muudab?

Poola lisandumisel jääb teiste osa märksa väiksemaks. Tekib uuesti küsimus, kui suur uus tuumajaam siis Ignalinasse ikkagi teha? Seni on räägitud ühest reaktorist maksumusega 3–4 miljardit eurot, aga Poola lisandumise korral jääb ühest reaktorist väheks.

Ilmselt tuleks teha kaks reaktorit, aga mida see majanduslikult tähendab? Kuidas rahastada 6–8 miljardi suurust energeetikaprojekti? See on hoopis teine mõõde mitte ainult energeetilises, vaid ka majanduslikus mõttes.

Võib-olla peaksime ust paugutama ja Lätile-Leedule hoopistükkis selja keerama, sest Eesti suudab põlevkivist enda tarbeks ise piisavalt elektrit toota.

Et elektrisüsteem oleks töökindel ja stabiilne, on vaja, et see oleks võimalikult suur. Mida suurem süsteem, seda töökindlam ja stabiilsem, sest seda vähem mõjutab teda mõni üksik tarbija või energiaplokk. See on ka põhjus, miks Eestil ja teistel Balti riikidel on kasulik olla ühendatud Venemaa energiasüsteemiga.

Läände ühendusi meil ju pole. Väike Estlinki kaabel Soome lahes on küll suure põhimõttelise tähtsusega, kuid füüsiliselt see meid palju ei aita. Me peame end palju rohkem läänega ühendama. Leedu ja Läti kaudu Poola külge ja kindlasti tuleb juurde teha ka Eesti-Soome ühendusi.

Eesti, Läti ja Leedu elektrisüsteemidel polegi iseseisvalt võimalik eksisteerida. Võimalik on vaid koostöö, sest süsteemid on tehniliselt ühendatud ja elekter liigub pidevalt ühest riigist teise.

Kas see tähendab, et võib-olla räägime ka meie siin praegu Ignalinas toodetud tuumaelektri valgel?

Jah, loomulikult on see võimalik. Balti riikide elektrisüsteeme võib võrrelda ühendatud basseinidega. Elekter liigub vabalt ühest riigist teise sõltuvalt tootmise ja tarbimise mahust. Elekter ei liigu elektrijaamast otse tarbijani, vaid elektrijaamast ühtsesse süsteemi, millest siis tarbijad oma elektri saavad.

Milline on Eesti ja teiste riikide osa selle ühise «elektribasseini» täitmisel ja tühjendamisel?

Eesti on viimased viisteist aastat elektrit eksportinud. Läti olukord sõltub ilmatikust. Sõltuvalt sellest, milline on veetase hüdroelektrijaamades, peab Läti 30–50 protsenti oma elektrist importima Venemaalt, Eestist või Leedust.

Eesti suudab praegu toota oma tarbeks elektrit ise, kuid kaua see nii ei pruugi kesta. Aastal 2016 peab Eesti Energia sulgema järjekordsed energiaplokid, need tuleb millegagi asendada. Ja mitte ainult asendada, vaid võimsust tuleb kogu aeg ka suurendada, sest elektritarbimine kasvab. Meil on valida, kas teha uued plokid Narva, ja kui teha, siis kui palju. Või saavutada kontroll mõne energiaploki üle väljaspool Eestit.

Venemaalt meil midagi head loota pole. Lätil on endalgi kitsas käes. Ainukesed võimalikud piirkonnad on seega Leedu ja Soome.

Kui me võime nagunii ühisest «basseinist» Ignalina tuumaenergiat ammutada, siis mis vahet sel on, kas oleme Ignalina omanikud või mitte?

Omandussuhe annab tavaliselt ka õiguse käsutada mingit osa elektrijaama võimsusest. Siis on see juba meie endi otsustada, kas me kasutame seda võimsust ise või laseme kasutada kellelgi teisel.

Nagu kogu maailma, nii ka Eesti üks põhiprobleeme tulevikus on see, et elektri tarbimine kasvab pidevalt. Kuskilt tuleb lisavõimsusi saada.

Elektrijaamad vananevad, nende keskmine eluiga on 40–50 aastat. Uue elektrijaama ehitus võtab aga väga kaua aega, tohutu suure investeeringu otsustamine nõuab samuti põhjalikku kaalumist. Samas võib olukord elektriturul kiiresti muutuda.

Tuumajaama puhul räägivad eriti rohelised sageli jäätmetega seotud probleemidest ja ka avariiohust – Tšernobõl on ju paljudel inimestel veel hästi meeles.

Tšernobõli katastroofi ei põhjustanud tehnoloogia, vaid turvameetmete teadlik eiramine. Mis aga jäätmete ladestamisse puutub, siis keegi ei hakka ju tuumajaama enne ehitamagi, kui jäätmete probleem on lahendatud. Jäätmete ladestamine ei ole tuumajaama rajamisel lahendamatu probleem.

Miks me ei võiks siis Eestisse tuumajaama rajada? Mis seda takistab?

Tuumajaama rajamisel on kõige tõsisem probleem alati poliitiline valmisolek või õigemini selle puudumine. Leedu suurimaks eeliseks uue tuumajaama asukohana pole mitte vajalik infrastruktuur ja kogemustega tööjõud, vaid see, et Leedu on poliitiliselt valmis tuumajaama ehitama, Eesti mitte.

Tõenäoliselt tuleb infrastruktuur koos uue tuumajaamaga ka Leedus uuesti üles ehitada ja küllap tuleb koolitada seal ka uusi spetsialiste, sest vanad jäävad juba pensionile. Aga tähtsaim on see, et Leedu ühiskond on uue tuumajaama ehituseks valmis.

Millele võiks tugineda meie elektrivarustus kaugemas tulevikus? Äkki oleks mõistlik tuumajaamade ehitamise asemel juba praegu sama raha kulutada tuulikute püstitamisele ja energiavõsa kasvatamisele?

Põlevkivi jätkub meil 60–80 aastaks, kui seda senises mahus edasi tarbime. Arvan, et põlevkivi peaks olema ka tulevikus üks osa Eesti energiavarustusest, küll mitte 90 protsendi ulatuses nagu praegu, vaid kindlasti väiksem.

Aga ilmselge on see, et meie geograafilises piirkonnas ei tule ükski taastuv energiaallikas kunagi ühegi traditsioonilise taastuva energiaallika asemele.

Nad võivad üksnes täiendada olemasolevat elektritootmist, aga taastuvat alternatiivi traditsioonilistele energiaallikatele me ei leia. Põlevkivienergeetikat võib Eestis suuremas mahus asendada üksnes tuumaenergeetika. Eesti elektrivarustuse võtmesõna peab aga siiski olema mitmekesisus.

Ignalina saaga

• 1. mai 2004 – euroliitu saamiseks lubab Leedu sulgeda Ignalina töötavad reaktorid 2009. aastal.

• 1. detsember 2005 – Leedu peaminister Algirdas Brazauskas väisab Eesti Energia juhte Tallinnas ja kutsub neid uut tuumajaama ehitama.

• 27. veebruar 2006 – Balti peaministrid allkirjastavad Leedus Trakais ühisavalduse, milles kolm riiki saavad võrdsed õigused tulevases uues Ignalina tuumajaamas.

• 8. märts 2006 – Balti riikide energiakompaniide juhid kohtuvad Ignalinas ja otsustavad alustada uue jaama tasuvusuuringut.

• 25. oktoober 2006 – tasuvusuuring näitab, et uus tuumajaam Ignalinasse on teostatav, hind umbes neli miljardit eurot.

• 29. november 2006 – Leedu teatab, et soovib kaasata Poola tuumajaama ehitusse.

3 mõtet

• Tšernobõli katastroofi ei põhjustanud tehnoloogia, vaid turvameetmete teadlik eiramine.

• Tuumajaama rajamisel on kõige tõsisem probleem alati poliitiline valmisolek või õigemini selle puudumine.

• Ilmselge on see, et meie geograafilises piirkonnas ei tule ükski taastuv energiaallikas kunagi ühegi traditsioonilise taastuva energiaallika asemele.