Kriis algas, kui USA tarbijate ülejõukäiv kulutamine ilmseks sai. Kuid avaldus kriis finantssektoris – aktsiabörsil ja laenuturul –, hävitades nõrgemaid panku. Meeleolude muutumine käis käsikäes aastaaegadega. Kuni novembrini muutusid arvamused aina süngemaks. Jõuti punkti, kust pessimistlikumaks oli raske minna. Toodi võrdlusi Suure Depressiooniga ning ennustati aastakümneid kestvat kaost. Siis saabus aga aprill ja koos sellega ka pööre sentimendis. Hakati uskuma valitsuste abinõude tõhususse ning trend pöördus. Nüüd oleme tunnistajaks aktsiahindade pöörasele tõusule.
Selline kronoloogia käib ainult finantssektori kohta. Reaalsektori ehk kaupu ja teenuseid pakkuvate ettevõtete käekäik kordab finantssektoris toimuvat suure viitajaga. Töökohtade kadumine maailmas jätkub. Kuid ka siin on tuvastatud pöördepunkt: töökohad küll kaovad jätkuvalt, kuid nüüd juba järjest aeglasemas tempos. See omakorda tähendab, et Meie Mats ei saa niipea veel palgatõusu loota.
Mark Twainilt pärineb lühidalt kokkuvõetav anekdoot: «Kuuldused minu surmast on mõnevõrra liialdatud.» Sama käib ka kapitalismi kohta. Mitmed vaatlejad jõudsid kriisi kõige süngematel kuudel näha kriisis kapitalismi elujõuetuse märki. Praegu võime toimunule rahulikumalt vaadata. Ja saame tõdeda, et kapitalismil pole häda midagi. Kindlasti on vaja regulatsioone täpsustada, kuid näiteks pangajuhtide palkade ja riskiahnuse piiramine kuulub pigem peenhäälestuse valdkonda.
Küll aga tuleb öelda, et majanduse tsüklilisust ei suuda me endiselt vältida. Alan Greenspanile vist hakkas tunduma, et ta suudab tsükleid igavesti üle kavaldada. Lõpuks osutus, et mitte. Ja kui kriis tuli, siis nii võimsalt, nagu sisaldaks ta endas ka eelmisi, ärahoitud kriise. Inimkonna tänapäeva teadmiste ja oskuste juures oleks targem keskenduda kriiside mõju leevendamisele ja oludega kohandumisele.