Jõululilled vajavad jahedat ruumi

Alpikann Foto: Postimees.ee

Et jõulukingiks saadud potilill ka järgmisel aastal õitseks, tuleb temaga tublisti vaeva näha. Eelkõige vajavad jõululilled jahedat ruumi, mitte kuiva ja palavat.

Lüli- ehk jõulukaktus ajab oma õied järjekindlalt välja just kõige pimedamal ajal. Siiski mängib selle lille õitsemise juures olulist osa varasem hooldamine. Jõulukaktuse põhiline kasvuperiood on märtsist juulini, mil ta vajab rohkesti kastmist ja piserdamist. Lille tuleks kaitsta otsese päikese eest ja anda paar korda väetist.

Juulist alates soovib lülikaktus, et teda kastetaks võimalikult vähe. Sel ajal ei tohi lille ka väetada. Rikkalikum kastmine tuleb kõne alla alles hilissügisel, kui lülide otsa ilmuvad pisikesed õiepungad. Septembrist alates on lillele sobivaim temperatuur 15–20 kraadi. Oluline on seegi, et jõulukaktuse asendit ei tohi muuta.

Pärast õitsemist puhkab

Kaunile piimalillele ehk jõulutähele võib saatuslikuks saada meie tubade ja tema algse kodu ehk kasvuhoone tingimuste suur erinevus. Kasvuhoonetes on küllalt niiske õhk ja madal temperatuur – 15–18 kraadi –, toas on aga temperatuur kõrgem ja ka vähem valgust.

Pärast õitsemist järgneb piimalillel puhkeaeg. Jaanuaris, kui taim on lõpetanud õitsemise, tuleb vars lõigata tagasi umbes 15 sentimeetri pikkuseks ning pott asetada peaaegu täiesti kuivana jahedasse toanurka. Mais, kui algab uus kasvuperiood, tuleb taim ümber istutada ja hakata tasapisi rohkem kastma.

Lillepott võiks olla pigem väike kui suur. Suvel peaks piimalille kasvukoht olema poolvarjuline, lille tuleks regulaarselt kasta, piserdada ja väetada. Sügise algul lõpetatakse väetiste andmine ja taim asetatakse võimalikult valgesse.

Toaküpressi lillepoes vaadates tuleb mõnes mõttes nukrus peale, sest valdav osa neist ilusatest taimedest järgmist talve ei näe – küpressi jaoks on meie toad liialt soojad ja kuivad. Oleks hea, kui seda taime saaks hoida ruumis, kus temperatuur on veidi alla 10 kraadi ja jaguks piisavalt valgust. Sel juhul saaks taime kevadeni hoida ja suveks õue istutada.

Sarnane lugu on potiroosiga. Seegi lill vajab suhteliselt madalat temperatuuri ja valget kasvukohta. Samuti tuleks teda aeg-ajalt kärpida. Kevadel võib taime õue istutada ja sinna jättagi, sest talved elab ta üsna edukalt üle, seda muidugi juhul, kui lill kinni katta.

Roosi toas hoides tuleb olla tähelepanelik, sest kedriklestad või lehetäid tunnevad nii ilusa taime vastu elavat ja kirglikku huvi.

Asalea tahab niiskust

Asalea on küll õitsedes väga ilus, kuid oma nõudlikkusega on see lill üks paras frukt. Talvel on talle sobivaim temperatuur 5–8 kraadi. Hoolitseda tuleb ka suure õhuniiskuse eest. Lihtsaim on panna taime kõrvale veenõu või asaleapott tagurpidi keeratud lillepotile, mis asetatud veenõusse.

Kuigi lille võib ka piserdada, ei tohi vett pritsida õitele. Asalea kastmisega tuleb olla hoolas. Kastmisvesi peab olema kloori- ja lubjavaba ning kloori ei tohi sisaldada ka asalea väetis.

Selleks et alpikann õitseks võimalikult kaua, peab ruum olema valge ja taas küllalt jahe – 10–12 kraadi. Soojemas ruumis taim küll õitseb, kuid teeb seda kiiremini, sest lehtede elutegevus elavneb ja häirib õitsemist. Kasta tuleb alpikanni mõõdukalt ja korrapäraselt, mugula peale ei ole soovitatav vett ajada, samuti on hea alusele valgunud vesi ära valada.