Aastatuhande alguses kui uue raudteeajastu märgina Eestisse saabunud USA vedurid, mille pihta kohe kriitikanooli pilduma hakati, ei kao siit ka pärast Eesti Raudtee omanikuvahetust, sest neid ei ole lihtsalt kuhugi panna.
Riik jätab Ameerika vedurid ka edaspidi Eesti Raudteele
Ameerikast toodud kasutatud veduritele heideti kõige enam ette, et need on liialt rasked ja lõhuvad raudteed ning tekitavad liiga suurt müra, mis häirib raudtee läheduses elavaid inimesi. Vaidlused selle pärast, kas etteheited olid õigustatud, ei ole siiani päriselt vaibunud.
Majandusministri nõuniku Heido Vitsuri sõnul teenivad Ühendriikidest pärit raudruunad Eestit tõenäoliselt nii kaua, kui jaksavad, sest kuhugi müüa neid ei saaks.
Ümberehitatud põhiteed
«Venemaa neid oma teedele ei lase ning Euroopas on rööbaste laius teine,» rääkis Vitsur. «Ühendriikidesse ei ole neid aga mõtet maha müüa, sest oma nooruse ja esimesed tööaastad olid nad seal juba nagunii juba ära teeninud ning keegi neid nüüd ei tahaks.»
Vitsuri sõnul hakatakse samas vastavalt vajadusele soetama ka uusi vedureid. Tõenäoliselt ostetakse Venemaal ja Tehhis valmistatud masinaid, sest Euroopas toodetud vedurid sobivad siia ainult ümberehitatuna. Et see aga liiga kalliks ei läheks, tuleks korraga tellida suurem partii rongininasid, mille järele aga praegu vajadust ei ole.
Raudteeinspektsiooni järelevalveosakonna juhataja kohusetäitja Margus Meiusi sõnul ei kahjusta Ameerika vedurid enam ka nii palju teid, sest peateed on juba nende raskuse järgi ümber ehitatud.
«Pandud on tugevamad rööpad, liiprite sagedust on tihendatud, nii et raudteele need enam kahju ei teeks,» lausus ta.
Samas tunnistas Meius, et kõrvalteedele Ameerika raudruunad head ei tee, sest neist on suurem osa ümber ehitamata ega kannata sellist koormust.
Eesti Raudtee arendusdirektori Raivo Vare, keda on peetud ka üheks võimalikuks taasriigistatud raudteefirma juhiks, hinnangul oleks Ameerika veduritest loobumine täiesti põhjendamatu.
Turvalisuse küsimus
«Kõige emotsionaalsema põhjenduse et rongid pidavat liigselt müra tegema on mõõtmised selgelt ümber lükanud,» lausus ta. «Müra on neil isegi väiksem kui vanadel Vene veduritel.»
Vare kinnitusel räägivad «ameeriklaste» kasuks selgelt ka majandusnäitajad nii on tema sõnul nende hoolduskulu Vene veduritest 2,8 korda, remondiaeg üheksa ning meeskonna ja hooldusmeeste hulk neli korda väiksem. Kütusekulu on uutel veduritel Vare sõnul aga kolmandiku võrra väiksem.
Vene vedurite eripära oli Vare sõnul ka see, et need ei suuda sõita aeglasemalt kui viis kilomeetrit tunnis, mis tekitas ohutusprobleeme. Ameerika masinad seevastu võivad sõita ka aeglasemalt ning on seetõttu ohutumad.
«Ameerika vedurid suudavad pikemaid rongikoosseise vedada ja on kahtlemata ökonoomsemad ja paremad kui Vene omad,» rääkis Vare. «Nendest loobuda oleks küll täiesti põhjendamatu, sest tööiga on neil veel 1520 aastat.»
Ameerika vedurite säilitamisel jääb lahenduseta Petseri probleem, kus vagunite ümberhaakimiseks peaks Ameerika vedurid sõitma mõnesajameetrisele Venemaa raudtee lõigule. Et venelased sellega aga nõus ei ole, tuleb Eesti Raudteel tellida neilt veduriteenust, mis vagunid sisemaale veab.
Vitsuri sõnul laheneb see küsimus Koidula piiripunkti valmides, sest siis saab vaguneid ümber haakida seal ning kaob vajadus venelastelt teenust osta.