Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2118395t1hb3ab.jpg)
Daniel Craig ei kujuta sõjaväeluurest tulnud kandilist agenti, tema peen mäng annab kätte põhjenduse, miks hilisem Bond on küüniline naistemurdja ja võrgutaja.
Uue Bondi-filmi «Casino Royale» ümber spekuleeriti palju. Selles polnud midagi uut, sest James Bondi kehastava näitleja seekord siis Daniel Craig esimest ülesastumist superagendina on alati saatnud suur kõmu.
Uue Bondi osatäitja puhul on alati oodatud, et filmis oleks ka kontseptuaalseid muudatusi.
Minu jaoks küttis uue filmi esilinastuse eel põnevust ja ootust üles teadmine, et Ian Flemingi esikromaanist «Casino Royale» ei ole siiani filmi vändatud.
Fleming ise keeldus müümast raamatu filmimisõigusi, kuuldavasti tema järeltulijad siiski müüsid «Casino Royale» õigused Broccolite perekonnale, kes on alati Bondi filmide produtsendiõigustes olnud.
Hiljuti Soomes viibides tegin teoks oma vana unistuse ja ostsin Flemingi esiklapse ära.
Raamat üllatas mind, sest lugu selles on minimalistlik ja eriefektideta.
Romaani tegevus toimub aastal 1953. Sõjamõjutused kumavad läbi, Briti salateenistuse agendidki on kõik Teise maailmasõja veteranid.
Romaan algabki täpselt nii, et Bond süütab oma järjestikku seitsmeteistkümnendat sigaretti ja vaatab ringi, mis toimub kasiinos.
Ta otsib oma vastast Smeri agenti Le Chiffrei. Romaan areneb ja seal ei toimu suurt midagi peale tähtsa kaardimängu, kus Bond peab Le Chiffrei lagedaks mängima.
Smeri agent on korrumpeerunud ja seotud mustade äridega, see on justkui paralleel tänapäeva terroristidega.
Lõpuks Briti salateenistus loodab, et Nõukogude luure likvideerib ise Le Chiffrei, kes on venelased pankrotti mänginud.
Pärast romaani lugemist oli suur küsimus, kuidas filmi tootjad suudavad ühitada raamatu sisu ja tõsiasja, et tegelikult tahaksid nad sisse tuua võimalikult palju actionit.
Ma ei oodanud kuigi palju, aga seda suurem oli üllatus, kui stiilselt kõik käima läks.
Film pöördub ajas tagasi hetke, kui Bond peab sooritama kaks kohustuslikku tapmist, et saada agendinimesse topeltnullid. Neid kaadreid näidatakse meile must-valgetena.
Ka traditsiooniliste lendavate tibidega tiitrite asemel on kasutatud popkunsti võtmes animatsiooni.
Mingis murdepunktis loksub filmis kõik paika, algab romaanipärane ja ianfleminglik sündmuste kulg.
Daniel Craig ei kujuta sõjaväeluurest tulnud kandilist agenti, tema peen mäng annab kätte põhjenduse, miks hilisem Bond on küüniline naistemurdja ja võrgutaja. Mind paelus tema mängu intensiivsus.
Kokkuvõttes on uus Bond mastaapne euroopalik actionfilm, selliseid tehakse väga vähe. Mulje on suurepärane.