Kalev Katus: Võõrtööjõudu pole kusagilt võtta

Kalev Katus Foto: Mihkel Maripuu

Rahvastikuteadlase Kalev Katuse hinnangul võivad ettevõtjad küll võõrtööjõust unistada, kuid kuna kogu maailma rahvastik vananeb, siis pole varsti kusagilt töötajaid võtta. Ka sisseränne toob ühiskonnale tervikuna palju rohkem kulu kui kasu.

Võõrtööjõu sissetoomine kolmandatest riikidest võib muutuda üheks oluliseks teemaks valimiseelsetes debattides. Et meil töökäsi napib, siis oleks see lihtne lahendus, kuid ometi öeldakse, et mitte. Milles siis asi?

Selle teema esilekerkimine paistaks rahvusvahelisel areenil meie riigi jaoks küll üsna halb välja, aga et meie rahvastikualased teadmised on kehvad, pole selles midagi imekspandavat.

Välismaalt inimeste sissetoomine on mõnda aega teatud ettevõtetele kasulik – nemad saavad odavat tööjõudu ja oma kasumi. Ühiskonnale tervikuna on see aga suur koormus ning kasvab hüppeliselt veelgi, kui need töötajad jõuavad pensioniikka. Demograafilises mõistes on välispäritolu need inimesi, kelle vanemad ja vanavanemad pole pärit elukohariigist.

Eesti läheb üldisest Euroopa pildist lahku, sest meil algas sisseränne varem kui lääneriikides. Välispäritolu inimesed hakkasid siia tulema juba neljakümnendatel ja viiekümnendatel, Euroopasse alles viiekümnendate lõpus ja seitsmekümnendatel.

Sestap on ka ühiskondlik koormus meil juba enne ülejäänud Euroopat käes – meie vananemine on kiire. Et aga sisserännanute teises ja kolmandas põlvkonnas on alati palju sotsiaalseid probleeme, siis pole meil sellevõrra rohkem töötegijaid-maksumaksjaid. See omakorda raskendab pensionide maksmist.

Lisaks pensionidele on Eestis põhimõtteliselt ju ka kakskeelne koolisüsteem. See tähendab, et õpikuid tuleb välja anda kahes keeles, õpetajaid koolitada kahes keeles jne. Või näiteks arstiabi – eestikeelne arst ja venekeelne patsient ei pruugi üksteist mõistagi. Kui need kulud kõik kokku lüüa, siis see on päris suur summa ning seda maksab ühiskond, mitte need ettevõtted, kus sisserännanud kunagi tööd said.

Mida selle asemel soovitada?

Vananemist peatada ei saa. Ja võõrtööjõust rääkides on tähelepanuta jäetud, et varsti pole ka enam kusagilt sisse tuua. Sest vananemine jõuab kõikjale ja kolmandates riikides on tulevikus samad mured mis Euroopas praegu.

Et tööjõupuudusega hakkama saada, tuleb oma majandus ümber häälestada, muu ei aita.

Piltlikult võib öelda, et varem määras riigi jõu ära see, kui palju tema inimesed tääke suutsid valmistada. Nüüd on rahuaeg Euroopas kestnud kuuskümmend aastat ja optimistlike hinnangute järgi ilmselt nii jääbki. See tähendab, et tuleb küsida, milline tegevus on arengumootor, millisel rahval läheb paremini kui teistel.

Võtame näiteks Islandi. See riik, mis enne Teist maailmasõda oli Taani asumaa, põhimõtteliselt täielik ääreala, on teinud tänapäeval tohutu arenguhüppe.

Seejuures pole neil isegi mingit maavara peale kuuma vee. Nende ainuke tõsiseltvõetav, arengut stimuleeriv tegur on homogeenne rahvastik. Lihtsamalt öeldes see, et sealsed inimesed saavad üksteisest hästi aru. See on nende arengumootor.

Rahvusvähemuste integratsioonist on räägitud aastaid. Kas see on tühi sõnavaht?

Eri kultuure sisaldavas ühiskonnas on palju probleeme. Kui inimene sünnib, siis ta pole eestlane või venelane või türklane. Elu jooksul õpib ta iseenesest ära kombed ja tõekspidamised. Nüüd, kui inimene rändab välja, peab ta omandama uued kombed. See on teisene sotsialiseerumine, ning seda keerulisem, mida kaugem on kodumaa ja sealsed kombed.

Inimesed, kes tulevad mujalt, töötavad ja elavad teistsugustes ametites ja kohtades kui põlisrahvas. Mõni põlvkond hiljem elavad ja töötavad nad juba koos põlisrahvaga. Kuid see trend igal pool ei kattu, uuringud näitavad, et Eestis küll mitte. Et inimene oskab keelt ja tal on pass, on elementaarne, see pole integratsioon demograafilises mõttes.

Multikultuurses ühiskonnas peab riik palju tegelema vahendustegevusega, et inimesed üksteist mõistaksid. See tähendab lisatööd, mis muidu võiks ära jääda.

Muukeelne rahvusvähemus on Eestis olemas ja jääb siia. Kas oskate öelda, mida näiteks riik võiks teha, et neid vahendustegevusi vältida?

Hiina rahvastik on väga kiirelt kasvanud, kuid aastatel 2030–2035 hakkab see kiiresti kahanema. See toob kaasa uusi probleeme. Et nendega hakkama saada, küsis Hiina valitsus juba praegu rahvastikuteadlaste prognoose ja ettepanekuid.

Palun pange tähele – valitsus küsis nõu probleemide lahendamiseks, mis ootavad riiki ees alles veerandsajandi pärast. Ja rahvastiku probleemidega tulebki palju varem tegeleda.

Eestis on üheks probleemiks välispäritolu rahvastik. Enne kui üldse midagi tegema saab hakata, tuleb selle probleemi suurus kindlaks teha – ära mõõta. Praegune statistika ei kajastagi sellist kategooriat. Näiteks me ei tea, kui palju on välispäritolu inimeste hulgas töötuid, milline on nende sotsiaalne taust jne. Muidugi, ega seda pole kuigi palju uuritud ka mujal Euroopas.

Rahvastikuteadlased andsid välispäritolu inimeste kohta oma prognoosid üheksakümnendate alguses, kuid mingit ettevaatavat poliitikat selle osas ei rakendatud. Puudus oskus vaadata tulevikku, ja nüüd on tulemus käes: narkootikumide transiit, tarbimine, HIVi nakatumine jne.

Rahvastiku arengu arvestamine peab olema esimene samm poliitika tegemisel. Ja selleks tuleb vaadata tulevikku, mitte lahendada pidevalt neid muresid, mis juba käes. Nendega tuleb muidugi tegeleda, kuid tõeline riigimees vaatab poliitikaid planeerides kõigepealt tulevikku.

Eesti vananeb, nagu kogu Euroopa. Ja et töökäsi napib, siis soovitakse tõsta pensioniiga, et inimesed püsiksid tööturul kauem. Kas see aitab hoida rahvastiku eakat osa aktiivsena?

Vananemisest kujuneb välja «kolmas põlvkond». Eestis seda terminit veel eriti ei teata, kuid seda tuleb võtta loomulikuna. Tänapäeva inimene elab kauem kui kunagi varem. Soovid, mis inimesel on 15-aastaselt, 30-aastaselt või 75-aastaselt, on erinevad. Aga oma valikuid peaks ta saama teha selliselt, et igas elufaasis oleks võimalik tunda rahulolu.

Pensioniea edasilükkamine ja inimese pikemaajalisem töölesundimine on katse seda küsimust nii-öelda mehaaniliselt lahendada. See pole tegelikult lahendus.

Kolmas põlvkond tähendab ju aega, kus inimene on ennast juba teostanud. Omaaegne ühiskonnakorraldus nägi ette, et kui inimene on tööl endast kõik andnud, siis läheb ta pensionile, nautima väljateenitud vanaduspuhkust, ning teeb teistele koha vabaks. Ent rahvastiku vananedes see suhtumine enam ei tööta.

Tänapäeval on paljudel pensioniikka jõudnutel tervis ja töövõime säilinud. Lisaks on omandatud kogemus, mida noortel töötajatel napib. Küsimus on selles, kuidas korraldada asju nii, et kogenud ja teadmistega inimene tahaks ühiskonna heaks tegutseda.

Millised tegevusalad võiksid need olla, kus saab pesnioniikka jõudnud inimesi rakendada?

Lahendus pole see, kui pensioniikka jõudnud spetsialist läheb mõnd madalapalgalist ja madala kvalifikatsiooniga tööd tegema, näiteks nõusid pesema. See pole kogemuste kasutamine. Küll aga võiksid pensioniealiste inimeste hulgast tulla näiteks nõunikud ja poliitikud. Need on sellised tegevusalad, mis nõuavad pikka kogemust.

Vaadake ringi kas või meie riigiasutuste nõunike hulgas. Need on enamasti noored, äsja ülikoolist tulnud inimesed. Või need, kes pole pääsenud valimistega riigikokku.

Tegelikult võiks nõunik olla hallipäine, soliidne vanahärra, kes ei peakski enam traditsioonilises mõttes tööl käima, kuid kes suudab öelda, mis on ühe või teise idee või poliitika rakendamise tulemus.

See riik, kes leiab töötava mudeli vananeva ühiskonna ehk «kolmanda eluea» rakendamiseks, ongi võidumees.