Õisu ürgorus ootab veekandja neitsi

Tormis mahalangenud puud Õisu jõe ürgorus on kui looduse kätetööna valminud sillad. Foto: Elmo Riig ja Maarja Mölder

Kui sõita mööda maanteed Viljandist Halliste poole, jääb esimesena silma Õisu järv, mis asub maakonnakeskusest 21 kilomeetri kaugusel.

Kevaditi on see veekogu sageli oma kallastest välja tõusnud ning võib vahel ulatuda üsna maantee lähedale. Pärast sellesuvist põuda püsib kalarikas järv aga ilusti oma sängis, pakkudes endiselt rõõmu õngitsejatele.

Viljandimaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialisti Hille Lapi kinnitusel võib järve ääres lendamas märgata mitmesuguseid haruldasi linde ning sinna on rajamisel linnuvaatlustorn.

Kohe pärast veekogu vasakule keerates jõuavad uudistajad Viljandimaa ühe kaunima mõisa juurde. See kuulub riigile ning on Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli Õisu õppekoht.

«Veekandja neitsi»

Vallavanem Andres Rõigase sõnul võivad mõisaparki ja hoonete ümbrust uudistama minna kõik huvilised. On see ju ikkagi Halliste valla visiitkaart, mille korrastamisega pidevalt tegeldakse.

Lõppenud suve jooksul on pargi korrastamise eestvedajaks olnud Urmas Tuuleveski, kes peab Õisu mõisa sepikojas eramuuseumi. Nüüd avaneb mõisamaja trepilt kaunis vaade Õisu järvele.

Mõisa peahoone on esialgsel kujul ehitatud 1760. aastatel, samal ajal on kujundatud ka maja taga asuv kaunis park. Mõisahoone ees püüab pilku suur auring ning kahele poole sissesõiduteed on ehitatud kaarja kujuga ait ja tall-tõllakuur.

Mõisa juurest juhatavad sildid Õisu jõeoru matkarajale, mille üks omapärasemaid vaatamisväärsusi on liivakivipaljandisse lõigatud reljeef «Veekandja neitsi». Seda saab kaema laskuda mööda treppi, mille Õisu jõeoru matkaraja tegijad paljandi juurde on ehitanud.

Kuigi varingu tagajärjel või mõne pahareti käe läbi on kunstiteos ülaltpoolt kaela hävinud, jätab paljandisse tahutud naisekuju erakordse mulje. Eriti kui mõelda, et see võib olla liivakivis püsinud juba üle 70 aasta.

Jõeorg on kaitse all

Õisu jõeoru külje all elav Ella Mets rääkis, et omapärase taiese lõi 1930. aastatel tolleaegse Tartu kõrgema kunstikooli Pallas üliõpilane Elsa Põld.

Metsa vanas fotoalbumis on isegi pilt sellest, kuidas reljeef algul välja nägi, see on ära trükitud ka raamatus «Viljandimaa väikesed pärlid».

Osa inimesi on avaldanud kahtlust, et praegune liivakivisse lõigatud reljeef on siiski vaid kunagise «Veekandja neitsi» koopia – selle vormid olevat veidi nurgelisemad kui fotole jäädvustatud originaalil. Ent isegi kui kunstiteosest ongi praegu järel vaid koopia, on seegi vaatamist väärt.

Jõeoru põhjas voolav Vidva oja mühiseb aga julgelt omasoodu, sest Rimmu ürgoru ilme hoidmiseks on loodud Õisu maastikukaitseala. Kaitstava jõeoru pikkus on 1200 ja laius 300-400 meetrit.

Loodusetundjate kinnitusel on Õisu jõeorg kahtlemata üks Viljandimaa esindusaladest. Et seda kohta laiemalt eksponeerida, on Halliste vald koos kohalike ja Riigimetsa Majandamise Keskuse Õisu metskonnaga rajanud sinna matkaraja.

Nõlva serval kulgevalt teerajalt on koristatud maha langenud puud, ehitatud vaateplatvormid, paljandite juurde viivad trepid ja sillad üle Vidva oja ning seatud kohale pingid. Laudtee on vaid raja alguses.

Matkaraja viimase osana valmis puhkemaja, kus rändajad saavad katuse all jalga puhata. Teerajal on viidad, mis juhatavad olulisemate vaatamisväärsuste juurde.

Matkaraja esimene osa kulgeb ürgoru nõlval, mille kõrgus on kuni 20 meetrit. Mööda treppe on võimalik laskuda vaatama 8–14 meetri kõrguseid keskdevoni Aruküla lademe liivakivi paljandeid, millest ühesse ongi kraabitud «Veekandja neitsi».

Vaprad rebasekutsikad

Teises paljandis on näha koopaava, mida on oma koduks pidanud rebased. Hille Lapp meenutas, kuidas ta ükskord koopa juures vaikselt istudes kuulis äkki urisemist. «Vaatasin siis, et koopast tuleb välja kaks rebasekutsikat. Ise hästi tillukesed, aga vahtisid mulle vapralt otsa, kõrvad püsti. Alati tulevad nad mulle silme ette, kui siia satun!»

Mööda matkarada edasi kõndides jõuab lõpuks välja Kalvre paisjärve ja selle ääres asuva ujumiskoha juurde.

Kui matkajal järve äärde minemise soovi pole, võib ta sammuda üle silla Vidva oja teisele kaldale. Sealt keerab tee Õisu poole tagasi, kulgedes madalamal tasapinnal, nii et liivakivipaljandeid on võimalik vaadelda alt ülespoole.

-------------------------------

Öömaja

• Oru-Nõlvaku talu

Halliste vald, Viljandimaa, tel [phone]

• Kivi turismitalu

Pärsti vald, Viljandimaa tel [phone] www.kivitalu.ee

• Männiku metsatalu

Paistu vald, Viljandimaa tel [phone] www.metsatalu.ee

• Kopra talu

Karksi vald, Viljandimaa tel [phone]

www.kopra.ee

Mida teha?

• Minna ratsutama

Oru-Nõlvaku tallu, tel [phone]

• Matkata Kivi talu terviserajal, tel [phone], www.kivitalu.ee

• Kalapüük, ujumine, kanuu- ja jalgrattasõit, paintball ja jahilaskmine Kopra talus, tel [phone], www.kopra.ee

• Jalgsi-, ratta- ja suusamatkad ning kepikõnni võimalus Männiku metsatalus, tel [phone], www.metsatalu.ee

• Minna telkima ja keha kinnitama Metsarõõmu toidutaresse, tel [phone]

Vaata

• Halliste kirik tel [phone]

Eesti üks ilusamaid ja huvitavamaid kirikuid, kus on pühakodadele mitteomane must lagi ja altarit kaunistav Jüri Arraku maal «Kristus».

• Õisu mõisa sepikoda tel [phone], avatud kokkuleppel.

Sepikojas ja sepapere eluruumides on säilitatud XX sajandi alguse interjöör. Sepikojas korraldatakse seminare, teemaõhtuid, ärikohtumisi ja ajalootunde.

• Mulgi külamuuseum

tel [phone], külastusaeg kokkuleppel.

Asub Mulgi külas Kosksilla algkooli juures.

• Õisu mõis ja jõeorg

www.hot.ee/oisuttk

Õisu mõisat (pildil) peetakse Viljandimaa pärliks. 1760.–1770. aastal klassitsistlikus stiilis ehitatud härrastemaja, kõrvalhoonete ja kauni inglise stiilis pargi tõttu.

• Kaasiku talu pitsituba ja muuseum

tel [phone], avatud kokkuleppel. Viljandimaa ühe kaunima aiaga talu pakub silmailu nii aiandushuvilisele kui looduse nautijale.