Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2092139t1h5f15.jpg)
Ukselt uksele käimise moodus on planeerijatele ebamugavam kui teised, sest eeltööd on märksa rohkem. Samas ületab kogutud ohtlike jäätmete hulk mäekõrguselt kahte esimest varianti, märgib Jüri Hion Ragn-Sells'ist.
Nii kummaline kui see ka ei tundu, on ohtlike jäätmete kogumine harjuski kombel ukselt uksele käies tulemuslikum kui muud viisid. Omavalitsused aga, kes on kohustatud koguma vanu külmikuid, rehve, kemikaale, värve-õlisid, eelistavad sellise kõige keskkonnasõbralikuma võimaluse asemel seni valdavalt paikseid jäätmepunkte või etteantud marsruudiga kogumisringe.
Ohtlikke jäätmeid lihtsalt tavalisse prügikasti visata ja prügilasse saata ei tohi. See saastab keskkonda ja seda ei luba seadus. Kogumislahenduse valikul üritavad omavalitsused saavutada maksimaalset tulemust minimaalse rahaga. Jäätmekäitleja aga pakub teenust täpselt niipalju, kui võimaldab linna või vallaga sõlmitud leping.
Kõige traditsioonilisem viis on kasutada paikseid kogumispunkte, mis on lahti kindlatel aegadel ja kuhu inimesed saavad oma ohtlikud jäätmed tasuta ära anda. Nii omavalitsuse kui ka jäätmekäitleja jaoks on selline lahendus ääretult mugav, sest esimesel on teada kindlad kulud ja teisel tagatud kindel sissetulek. Tavatarbijale on see aga ebamugav, kuna esiteks ei pruugi ta leida sobivat hetke ja teiseks pole kõigil võimalik külmkappi kilomeetreid kodust eemale tassida.
Teine samuti suhteliselt levinud viis on korraldada kevaditi ja sügiseti kogumisringe, enne teatatakse marsruut, kellaajad ja milliseid jäätmeid vastu võetakse. See on omavalitsusele veelgi lihtsam kui paikse kogumispunkti haldamine, sest pole vaja asjadel isegi alaliselt silma peal hoida, vaid tuleb teha ühekordne väljaminek ja leida firma, kes selle töö võimalikult odavalt ära teeks.
Paraku on see teine variant aga tavatarbijale veelgi kehvem, kuna nüüd ei saa ta isegi aega valida, vaid talle antakse ette kindel koht ja umbes 15-minutiline ajavahemik. Kui oma jäätmetega õigeks ajaks kohale ei jõua, on suur tõenäosus, et asjade tagasi viimise asemel jäävad need samasse laokile või siis rändavad lähimasse metsatukka.
Kolmas ja kõige vähem kasutatud võimalus on kogumisring eelregistreerimisega ning ukselt uksele käimisega. Sellisel juhul teavitatakse kogumisringist varem kohaliku meedia kaudu ja jäetakse inimestele piisav registreerimisaeg. Seejärel koostatakse logistiliselt sobiv marsruut ja lepitakse kõikide registreerunutega kokku võimalikult täpne ajavahemik, millal jäätmetele järele tullakse.
Säärane kogumisringi moodus on planeerijatele ebamugavam kui eelmised, sest eeltööd on märksa rohkem. Samas ületab kogutud jäätmete hulk mäekõrguselt kahte esimest varianti. Lisaks on see ka tavatarbijale kõige mugavam lahendus, kuna jäätmeid ei pea kusagile vedama ja on võimalik ka sobiv ajavahemik jäätmete üleandmiseks kokku leppida.
Hea näide on siinkohal Pärnu linn, kus ühe sellise kogumisringi käigus kogus Ragn-Sells üle 20 tonni ohtlikke jäätmeid ehk siis umbes poole kogusest, mis tavaliselt tuuakse aastaga Pärnu statsionaarsetesse kogumispunktidesse.