Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Läbimõeldud tervik

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Peeter Sirge

Koolilapsele on otstarbekas sisustada niisugune tuba, kus ta saab algklassidest gümnaasiumi lõpuni mõnusalt õppida, puhata ja ka sõpradega aega veeta, arutleb sisearhitekt Aet Piel.

Koolilastele ruume kujundades pole kindlat reeglit, küll aga peab arvestama hoone arhitektuuri ja ajalooga – eramute omanäolisus või vanade majade eriline hõng loovad avarama mängumaa  kui tänapäevaste kortermajade planeering, kus toad on tavaliselt mõneteistruutmeetrised ja panipaiku napib. Niisugustes elamistes laste asjade paigutamine sunnib nuputama, kuidas teha nii, mööbel oleks lastepäraste mõõtudega, ent samas mahukas.



Kolme teismelise ema Aet Piel, kes kunagi sisustas väga nutikalt ruumid oma lastele, kavandas tänavusele sisustusmessile huvitava koolilastetoa.


Üks sein kaetud tumehalli vedeltapeediga, teine samuti halli tooni liigendatud seinakapiga. Selle ees on kahele lapsele mõeldud pikk magamisase-diivan, mille all asetsevad mahukad sahtlid. Üht neis saab kasutada ka diivanilauana.



«Mina pooldan heledaid ruume – olgu siis sooje või külmi või toonitud valgeid –, aga näiteks poiste tuppa pakun grafiithalli seina, mis toob ruumis kõik esile: riiulitel raamatud, mälestuseks jäänud punased Ferrari mudelid jms,» räägib sisearhitekt.



Esialgu tundub hall värv lastetoas väga võõras, ometi on see üks võimalus, kuidas ruumi eriliseks muuta. Toob ju iga ese, plakat, pilt  vm ruumi värve ja elavdab üldmuljet. Mida neutraalsem on taust, seda lihtsam on seda muuta, nendib sisearhitekt.



Lükandustega 40 cm sügavusega seinakapp on komplekteeritud nõnda, et väljatõmmatavate riidepuudega kapiosad vahelduvad riiulitega, kuhu saab panna kooliasju, pudi-padi jms. Niisugusesse panipaika paigutab õppur kogu oma varanduse kooliminekust gümnaasiumi lõpuni ja tänu sellele pole vaja muretseda eraldi kapikesi, riiuleid, kummuteid.



Kapiuste asemel on Piel kasutanud ruloosid, mis on odavad ja väga dekoratiivsed. Katted võivad olla mustrilised, mis annavad kogu ruumile näo, või ühevärvilised, ja neid võivad lapsed ilmestada oma jooniste, postrite jm neile olulisega. Riiulite meeleolu saab aga muuta igasuguste karpide, pakkide ja muu kraamiga.



«Kappide-riiulite tagaseinad on targem tumedaks värvida, sest siis ei tule segadus, mis seal parasjagu valitseb,  nii eradalt välja kui heledalt pinnalt. Lapse asjade paigutamiseks on aga ideaalne läbipaistev plastikkarp. Olen omal nahal kogenud, et kui panna pudi-padi sahtlitesse, siis ei suuda keegi kontrollida, millises sahtlis miski parajasti on,» nendib sisearhitekt ja räägib, kuidas ta tegi kunagi oma pojale 26 sahtliga mahuti ja pärast tuli ühe sokipaari leidmiseks need kõik avada.



Kõrge, laeni kapi ülemised riiulid on head nende asjade ladustamiseks,  mida ei raatsi ära visata, täheldab sisearhitekt. Pieli sõnul meeldivad talle ka ratastega liigutatavad sahtliboksid, mida saab hõlpsasti laua alt voodi kõrvale öökapiks nihutada.



Väga oluline on lastetoas valgustite paigutus. Koolilaual peab olema  korralik valgus, voodi kõrval lugemislamp, ja sellele kõigele lisandugu piisav üldvalgus, rõhutab Piel.



Hea, kui koolilaud ja tool on ühtlasi funktsionaalsed ja lihtsad, sest enamasti on ju lastetoad väikesed. «Ergonoomilised toolid on head, ent kallid,» tõdeb sisearhitekt. «Aga ega tooli pärast jää ükski õppimine õppimata.»

Märksõnad

Tagasi üles