Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maitse-eelistusi kõrvale jättes kiidab enamik ilmselt õllepudelit, sest selle eest saab taarapunktis krooni tagasi. Pandimärgita veinipudelit seevastu polegi nagu kuhugi panna, tihti lendab ta teiste olmejäätmetega koos prügikasti. Kui veinipudelile rändavad järele ka papp- ja plastpakendid, siis täitub prügikast vaikselt kereste, hurtade ja tammsaartega.
See on raha, mida kodaniku rahakotis peaks kinni hoidma isegi seadus. Pakendiseadus näeb ette, et elanikel on õigus pakendijäätmed tasuta ära anda. Ehk seesama tühi veinipudel, mida nimetatakse müügipakendiks ja mille käitluse eest tarbija poes jooki ostes juba maksis, leiaks koha vastavas kogumiskonteineris. Nii jääks ära topeltmaksmine, sest pudeli või õhku täis plastkarbi kohta ei tule hiljem prügiveo arvet.
Kogumiskonteineri kehastuseks on tallinlasele pikka aega olnud kirju toru. 2004. aasta lõpuni tegeles torudega linn ja neid leidus pea igas magalakvartalis, mõne minuti jalgsitee kaugusel. Praegu on Tallinna konteinerid kahe taaskasutusorganisatsiooni hallata ja nad asuvad enamasti valitud kaubanduskeskuste juures. Tee säästva toruni on muutunud varasemast pikemaks ja ei eelda ainult suuremat aja-, vaid ka bensiinikulu. Oma maja prügikast on kindlasti lähemal.
Ometigi kohustab seadus taaskasutusorganisatsioone pakendit koguma, ette on nähtud isegi määrad. Kokku tuleb korjata ka pandimärgita müügipakend, kuid see jääb praegu tegemata. Põhjuseks seaduse tõlgendamine, mis annab taaskasutusorganisatsioonidele võimaluse loobuda suurest ja kulukast konteineripargist ning kohustuslik kogumisnorm lihtsamini täita. Müügipakendi asemel kogutakse kokku ettevõtete juures tekkiv toormepakend.
Kui tallinlasel on veel lootust jäätmekonteinerit kusagilt leida, siis Eestis on valdu, kus see osutub võimatuks. Samas on riigi ametlik seisukoht katta konteineritega kõik omavalitsuste jäätmekavas ettenähtud kohad. Arvude keeles tähendaks see umbes 4000 kogumispunkti kahe konteineriga üks joogitaarale ning üks papile-paberile ehk kokku vähemalt 8000 konteinerit. Taaskasutusorganisatsioonidel on kahe peale välja pandud ainult 5000 konteinerit.
Pakendit eraldi kogudes saaks sellest taaskasutada 90 protsenti. Seevastu prügist saab kätte alla 20 protsenti ümbertöötatava materjali. Niikaua kui seadusandjale see korda ei lähe ja seadust ei parandata, tõlgendavad taaskasutusorganisatsioonid seda omatahtsi ja elanike õigus lihtsalt taarast vabaneda on pigem teoreetiline. Ja jutud keskkonna säästmisest ja pakendi sorteerimisvajaduse või -harjumuse tekitamisest liigituvad valdkonda «intellektuaalselt huvitav».
Nii õlle- kui veinipudel on aga mõistagi tehtud klaasist, ses mõttes pole üks teisest parem.