/nginx/o/2008/10/21/85292t1h1929.jpg)
Majandusteadlase Andres Arraku sõnul on Eesti majanduse kõikumise amplituud ootamatult suur võrreldes teiste arenenud riikidega: kui Euroopa ja Ameerika tõusud-langused on mõõdetavad paari protsendipunktiga, siis Eesti majandus hüppab üles-alla nagu batuudil.
«Kui kvartaalsetest kõikumistest rääkida, siis tipud ulatuvad kahekohaliste numbriteni,» märkis Arrak. Näiteks oli 1995. aasta teise kvartali tõus 12,2 protsenti, 1997. aasta kolmel viimasel kvartalil aga 11,7 kuni 12,4 protsenti. 2005-2006 aastavahetuse näitaja oli pluss 11 protsenti. Käesoleva aasta kahe viimase kvartali langus on olnud 15 protsenti ja rohkem.
«Miks see nii on?» küsib Arrak ja vastab ise: «Valuutakomiteed praktiseeriv väike ja avatud majandus kõigubki suurema amplituudiga kui suuremad ja suletumad majandused. Meie rahakursi süsteem ja jooksvalt tasakaalustatud eelarvepoliitika lihtsalt ei võimalda valitsusel ka oma parima tahtmise juures rakendada stabiliseerimispoliitika vahendeid ulatuslikul määral.»
Arraku sõnul on Eesti majanduslangus halb uudis, kuid häid uudiseid on kogunisti kaks: esiteks on naabritel veelgi kehvemini läinud ja teiseks on enamik majandusanalüütikuid tänaseks veendunud, et langus kas aeglustub või on põhi juba käes.
Mis saab edasi? «USA kogemus näitab, et aegade algusest (1845) kuni sajandivahetuseni läks tipust põhja jõudmiseks keskmiselt 17 kuud. Kui Eesti puhul lugeda eelmiseks tipuks 2006. aasta esimest kvartalit ja uskuda, et põhi on käes, siis mahub sinna vahele 33 kuud. Kas ka tõus uue tipuni on sedavõrd pikem? Ei tea. Rohkem huvitab meid, et oleme ülespoole teel. Seda on aga juba põhjust uskuda,» lausus Arrak.
/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)