Arenevad turud jäävad veduriks

Peeter Koppel Foto: Mihkel Maripuu

Ma pean tunnistama, et olen suhteliselt pikka aega olnud arenevate turgude - vabandage mind mu väljenduse eest - fanaatik.

Põhjuseid selleks on mitmeid, kuid peamised neist
on üha soodsam majanduspoliitiline keskkond, kasvule sobivad demograafilised protsessid ning asjaolu, et tänases keskkonnas, kus peamiseks probleemiks on liigne
võlakoormus, saavad mõned riigid rääkida võla asemel hoopis reservidest.

Lühend BRIC ei ole oma ajakohasust kaotanud
Viimase kümnendi jooksul on sisemajanduse kogutoodangu (SKT) kasv maailmas olnud
keskmiselt 3,9 protsenti aastas. Arenenud (OECD) ja arenevate turgude vastavad näitajad on 2,5 protsenti ja 6,7 protsenti. Arenevate turgude roll maailma majanduses on seetõttu ka oluliselt tõusnud. 2008. aastal oli nende osakaal üleilmsest SKT-st juba 46 protsenti (ostujõu pariteediga korrigeerituna).

Arenevaid turge vaadeldes tuleb esimesena mainida lühendit BRIC, mis tähistab
suuremaid arenevaid turge - Brasiiliat, Venemaad, Indiat ja Hiinat. Neist kõige suurem on Hiina (51protsenti), järgnevad India (21protsenti), Venemaa (15 protsenti) ja Brasiilia (13 protsenti).
Eelmisel aastal oli Hiina nominaalväärtuses arvestatuna maailma suuruselt kolmas majandus pärast Ameerika Ühendriike ja Jaapanit. Hiina jätkuvalt kiire majanduskasv koos vastupidise protsessiga Jaapanis käesoleval aastal osutab, et Hiina möödub järgmisel aastal Jaapanist ja saab suuruselt teiseks majanduseks maailmas. 2010. aastal saavutavad kõik BRIC riikide majandused koha kaheteistkümne suurema majanduse hulgas maailmas.

Kui võtta arvesse, et neis riikides kasv jätkub, kasvab nende roll maailma SKT-s ka edaspidi. Isegi kui teha üsna ettevaatlikke oletusi järgnevate kümnendite SKT kasvu kohta (India 6 protsenti, Hiina 5 protsenti, Brasiilia 4,5 protsenti ja Venemaa 3 protsenti), saab Hiina hiljemalt 2030. aastal maailma suurimaks majanduseks ning ülejäänud kolm majandust tõusevad maailma kuue suurema majanduse hulka.

Infrastruktuur on jätkuvalt kuum teema
BRIC riikide tõenäoliselt jätkuva majanduskasvu taga on nende (riiklikud) investeeringud infrastruktuuri arendamisse. Näiteks on mainitud temaatika kesksel kohal Hiina 2009- 2010 fiskaalses mega-ergutusplaanis, mille maht on 14 protsenti (!) riigi SKT-st. Infrastruktuuri arendusprojektide hulgas on kiirteed ja sillad, elektri- ja mobiilivõrgud, raudteed, lennujaamad, aga ka veevarustuse- ja reoveetöötluse süsteemid.

BRIC riikides on eelolevatel aastatel fookuses tõenäoliselt esimesed kolm. Järgmise 20-30 aasta jooksul võib nende riikide eesmärgiks kujuneda oma infrastruktuuri arendamine tänase kuue rikkama OECD riigi (G6) tasemele. Sellisel juhul vajavad nad investeeringuid 10-11 triljoni dollari ulatuses, võrreldes BRIC riikide 2008. aasta üldise SKT-ga, mis oli 8,8 triljonit dollarit (nominaalväärtuses).

Kus on tarbijal võhm väljas ja kus ei ole?
Kuni umbes 2006. aastani oli maailma majanduse mõjur nr 1 USA tarbija (või arenenud riigi tarbija laiemalt). Täna ei ole liigse laenukoormuse all vaevleval USA tarbijal enam võimet laenu arvel oma tarbimist kasvatada ning taas jõuame BRIC riikideni.
Kui tarbimine nii USA-s, Jaapanis kui ka eurotsoonis sellel aastal väheneb, siis BRIC riikides see kasvab.
Toimub sisuliselt üleilmne tasakaalustumine - kahanevad nii jooksevkonto ülejäägid kui ka puudujäägid -, mis on finantsturgude, eriti valuutaturu suurema stabiilsuse seisukohalt igati tervitatav.

Mitme aasta jooksul kasvanud jooksevkonto (säästude) ülejääkide tulemusena kontrollivad arenevad turud - peamiselt Hiina - nüüd üle 60 protsenti kogu maailma valuutareservidest! Arenevate turgudega riigid saavad oma stimulatsioonipakette, k.a infrastruktuuri investeeringuid, rahastada omaenda säästudest, samas kui arenenud riigid veavad selleks oma niigi tasakaalust väljas eelarveid laenates veelgi enam tasakaalust välja ajama.

Samaaegselt arenevate turgude pideva säästude/reservide kasvuga, iseloomustas eriti USAd kasvav säästude puudujääk koos sellega kaasnenud riigi välisvõla kiire suurenemisega. Seda protsessi võib mõningal määral pidada ka üleilmse finantskriisi põhjuseks.

Praegu pingutavad Ameerika tarbijad püksirihma ja on taas säästma asunud - see kajastub selgelt kahanevas USA jooksevkonto puudujäägis. Samal ajal kasvab arenevatel turgudel, eriti Hiinas, tarbimine ja muu sisenõudlus kiiresti. Nii et kui USA jooksevkonto puudujääk kahaneb 2010. aastaks umbes 2 protsendile SKTst, langeb Hiina ülejääk 8-9 protsendile SKT-st. Ka ülejäänud BRIC riigid näitavad 2009-2010 väiksemaid ülejääke. Eratarbimise plahvatusliku kasvu potentsiaal on eriti suur Hiinas, kus praegu moodustab see vaid 35 protsenti SKT-st (USA-s 70 protsenti, Jaapanis ja euroalal üle 55 protsendi).

Hiina majapidamiste säästude suhtarv - säästud protsendina kasutada jäävast sissetulekust - on peaaegu 30 protsenti.

Säästude koondumine jätkub
Hoolimata kahanevast jooksevkonto jäägist (protsendina SKT-st), kasvab Hiina osakaal maailma säästude koguülejäägist umbes 35 protsendilt 2007. aastal - siis saavutas jüaanides mõõdetud ülejääk tipu - umbes 60 protsendile 2010. aastal, mis kajastab asjaolu, et säästud kontsentreeruvad maailmas üha vähematesse riikidesse. Hiina osakaal maailma välisvaluutareservides tõuseb seega märgatavalt.

Riigi otsustel, kuidas neid reserve investeerida, on seega veelgi suurem mõju vahetuskurssidele ja teisele varahindadele, mis tähendab seda, et Hiina majanduslik mõjuvõim maailmas jätkab kasvamist. Üleilmne tasakaalustamine - selgelt kõrgema nõudluse tulemuseks säästude ülejäägiga riikides (võrreldes puudujäägiga riikidega) on kiirelt vähenev rahanduslik tasakaalustamatus - kujundab osaliselt ümber globaalse investeerimiskeskkonna laiemalt.

Sel ajal, kui peamised OECD riigid - praegu sõjajärgse perioodi suurimas majandussurutises - ei suuda tõenäoliselt järgneval paaril aastal erilist kasvu näidata, on suuremas osas arenevate turgude sfääris kasvuväljavaated head. See annab nende riikide aktsiaturgudele selge eelise - seda eriti olukorras, kus fundamentaalselt pole hinnatasemed kallid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et arenevatel turgudel - mille esirinnas on BRIC riigid - on potentsiaal juhtida maailm välja praegusest sügavast majandussurutisest.
Seda eelkõige tänu majanduse tervemale struktuurile, mis on saavutatud mõistlikuma majanduspoliitikaga.

Reservid on aga parandanud arenevate turgude positsiooni globaalses kontekstis. On väga tõenäoline, et positsiooni paranemine jätkub ja seega on arenevad turud investori seisukohalt nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis atraktiivsed.