Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Lugeja küsib: kui ruttu tuleb kodused hoidised ära süüa?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Hanneli Rudi
Copy
Moosikeetmise kunst pole Eestis veel välja surnud.
Moosikeetmise kunst pole Eestis veel välja surnud. Foto: Sille Annuk / Postimees

«Mis on keskmine «parim enne» aeg kodustel kompottidel-moosidel? Olen kuulnud, et kirsside-ploomide kivid võivad hakata eritama pikema aja jooksul kahjulikke aineid. Kas ka purgi välised tundemärgid võivad viidata sellele, et purgisisu enam mitte mekkida (nt roostetav kaas vms)?» küsib lugeja.

Vastab Tallinna Ülikooli tööõpetuse lektor Jaana Taar.

Klassikaliselt hoidistame talveks, st vähemalt ühe aasta jooksul oleks hea hoidised ära tarvitada. Küsimus pole ainult hoidise riknemises, vaid ka selles, et nende toiteväärtus seismisel kahaneb. Nii toitainete kadu kui ka hoidise riknemine on suuresti seotud hoidise hoiutingimustest ning valitud säilitusviisist.

Purgikaaned hakkavad roostetama niisketes hoiuruumides, seega on teguriks jällegi hoiutingimused. Väline roostetamine ei pruugi aga mõjutada hoidise sisu. Samas, kui purgi avamisel on näha muutusi hoidise pinnal (nt hallitus, käärimisprotsess vms), siis ei tohiks hoidist tarbida.

Selleks et ploomide-kirsside tuumadest saada mürgistust, peab ainuüksi tuumasid sööma vähemalt 100-120g, seega on see oht suhteliselt väike.

Tagasi üles