Eestil on oht digitelevisioonile üleminekuga ebaõnnestuda

Kalev Reiljan Foto: Elion

Üle õhu leviva televisiooni digitaliseerimine on Eesti jaoks väga oluline projekt. Ülemineku tähtajaks on seatud 1. juulil 2010 - see on Eesti televisioonimaastikul uue ajajärgu algus ja ühtlasi oluline verstapost meie infoühiskonna arenguteel.

Vaadates teiste riikide kogemusi, on alati teatud hulk peresid, kes jäävad digilevile üleminekuga hiljaks. Eesti puhul võib hilinevate perede arv küündida kuni 57 000-ni, mis on selgelt liiga palju, et projekti õnnestunuks pidada. Eestis on täna üle 100 000 pere, kes vaatavad tavaantenniga analoog-TV-d. Kuidas tagada see, et nad oleksid toimuvaga kursis ning teeksid varakult vajalikud otsused?

Eestis on praktiliselt kõikides kodudes teler, täpsemalt 97,7 protsendil majapidamistest. Tervelt viiendik peredest vaatab täna üle õhu levivat analoogtelevisiooni, ülejäänud on kas valinud mõne televisioonioperaatori või vaatavad üle õhu digitaalset televisiooni. Eelmisel aastal loobus analoogtelevisioonist 55 000 peret, mis on selgelt ebapiisav tempo, et kõik pered jõuaksid 1. juuliks 2010 vajalikud sammud astuda ning digiajastule rahuliku südamega vastu minna.

Kõige enam analoogtelevisiooni kasutajaid on 60-74-aastaste elanike hulgas, kes elavad eramutes, ridaelamutes ja väikestes kortermajades Kesk- ja Lõuna-Eestis. Tegemist on sageli alg- või põhiharidusega inimestega, kelle sissetulek leibkonna liikme kohta jääb vahemikku 3000-4000 krooni.Vaadates analoogtelevisiooni kasutajate profiili, on selge, et tegemist on grupiga, kellega tuleb süvenenult tegeleda ning passiivsest meedia vahendusel suhtlusest võib siinkohal väheks jääda. Olukorra teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et väga suur hulk tänaseid analoogtelevisiooni vaatajaid saab telepildi korterelamu ühise katuseantenni kaudu, mistõttu tuleb sõnumiga jõuda ennekõike just ühistute juhtideni, kelle taga otsustamine seisab.

Soomes toimus üle õhu leviva televisiooni digitaliseerimine 2007. aastal ning aasta hiljem ka kaabel-TV võrkudes. Meil on nende kogemusest mõndagi kasulikku õppida ja üle võtta. Soome transpordi- ja kommunikatsiooniministeeriumi kommunikatsiooniosakonna direktori Liisa Ero sõnul oli Soomes televisiooni digitaliseerimise üheks peamiseks eduteguriks pidev ja aktiivne kommunikatsioon inimestega. Erilise tähelepanu alla võeti just vanemad inimesed, kelle juurde tegid riigi poolt kaasatud vabatahtlikud kokku 12 000 visiiti, et abistada digiboksi ülesseadmisel ja muudes küsimustes. Ministeeriumi esindaja sõnul oleks digitaliseerimine suure tõenäosusega läbi kukkunud, kui sellele kriitilisele sihtrühmale poleks keskendutud. Lisaks nõustati Soomes inimesi telefoni teel - digitaliseerimise käigus tehti üle 600 000 kõne spetsiaalsele infonumbrile.Eesti jaoks teeb digitelevisioonile ülemineku oluliselt keerulisemaks tänane majandussituatsioon. See sunnib paljusid peresid tegema raskeid valikuid ning paneb edasi lükkama kõik väljaminekutega seotud otsused. Digiajastule üleminek ei tule aga paraku kulutusteta: võimalus on liituda mõne televisiooniteenuse pakkujaga või vaadata kuute tasuta Eesti digikanalit, soetades selleks digiboksi. Digiboks, mille hind jääb täna vahemikku 1200-2200 krooni, on näiteks 3000-4000-kroonise sissetuleku või koondamishirmu juures ilmselgelt suur väljaminek.

Kui digitelevisioon jääb osadele peredele kättesaamatuks puhtalt majanduslikel põhjustel, on see selge tagasilöök Eesti noorele demokraatiale, kuna süvenev infokihistumine suurendab ebavõrdsust ühiskonnas tervikuna.Kuidas antud olukorras siiski digitaliseerimine edukalt ellu viia?

Kuna inimeste informeerimine on antud juhul üks võtmetegureid, on mõistlik sellesse maksimaalselt panustada ning teha seda selgelt ja elanike huve arvestades. Vaadates situatsiooni tavainimese vaatevinklist, on televisioon lihtsalt televisioon. Erinevatel tehnoloogiatel ning analoogil ja digitaalil suudavad väga selget vahet teha vaid spetsialistid ja teenusepakkujad ise. Seepärast ei pea ma vajalikuks riigi poolt tagatava üle õhu leviva digitelevisiooni ning erinevate erasektoris tegutsevate televisiooniteenuse pakkujate lahkulöömist ning üksteisele vastandumist. Tegemist on sama turu ja sisuliselt sama teenusega lihtsalt erinevates vormides. Segadust külvab ka termini „digitelevisioon" väär käsitlus. Aeg-ajalt jääb mulje, et tegemist on vaid üle õhu leviva televisiooniga, tegelikkuses on tegemist aga hoopis laiema mõistega. Näiteks on Elioni IPTV 100-protsendiliselt digitaalne, samuti Viasati pakutav satelliit-TV.

Ka Eestil oleks Soome eeskujul kasulik mitte lootma jääda vaid meedias esinemistele ja reklaamikampaaniatele, vaid minna inimeste juurde ning teha neid tuttavaks keerulisena näiva uue tehnoloogiaga. Miks mitte kaasata selleks vabatahtlikke, kes Minu Eesti raames aktiivsust üles näitasid ning hea meelega oma kodukandi elu-olu parandaks?

Arvestades MASU tingimusi, tuleks tõsiselt kaaluda võimalusi vähekindlustatud perede toetamiseks digiboksi soetamisel.

Ning alati jääb võimalus kogu protsess edasi lükata, nagu tegi ka Soome.