Katse: kui mugav on kasutada uutmoodi kilekaasi

Tallinna Südalinna kooli õpetaja Kristel Kippel pani aabitsale ümber volditava kile. Foto: Toomas Huik

Lisaks tavalistele vihikupaberitele ja kilekaantele müüakse poes vihikute katmiseks ka kleepuvat  ning volditavat kilet. Kui mugav on neid kasutada, proovis Tarbija24 palvel Tallinna Südalinna kooli 1. klassi õpetaja Kristel Kippel.

Volditavat kilet polnud õpetaja Kippel varem kasutanud. Et selline asi müügil on, tuli talle üllatusena. Iseenesest sarnaneb volditava kile panemine tavalise raamatupaberi voltimisega. Esimese asjana saab selgeks, et volditava kile lõikamiseks on vaja väga teravaid kääre. «Kindlasti on vaja kannatlikkust ning soovitavalt kahte inimest,» leidis õpetaja aabitsale kilet ümber pannes.

Poes soovitati volditav kile kleepsudega kinni panna ja kinnitati, et paari kuu pärast võib selle kleepsu ära võtta ning kile püsib niisamagi ümber, kuid õpetaja Kippel seda ei teinud. «See ei ole minu aabits, ma pean selle esimesel koolipäeval lapse kätte andma ja kuidas ma panen need kaaned kleepsuga kinni, kui pärast kaasi ümbert ära võttes võib kleepsuribast jääda kaanele inetu jälg,» põhjendas ta.

Nii õhukesele kui ka kõvemate kaantega vihikule sai volditava kile ümber panna ja õpetaja hinnangul see kaasi ära ei lõhu. «Tavalise paberi panemine on märksa lihtsam ja kui veel sellele kaaned ka ümber panna, siis aitab küll,» leidis õpetaja Kippel pärast katsetamist.

Järgmisena proovis õpetaja vihikute kiletamist kleepuva kilega. «Kleepuvat kilet võib 1. klassi raamatutest panna vaid aabitsa peale, sest see jääb lapsele. Kooliraamatutele seda panna ei tohi,» rõhutas ta.

Ta soovitab lapsevanematel kasutada kleepuvat kilet tööraamatute katmisel. «Neil on nii kenad kaaned, et piisab, kui kleepkile ümber panna, paberit pole vajagi. Lapse nimega silt veel peale ja sobib väga hästi.» Algajal kleepkile kasutajal tasuks enne tööle asumist uurida rullil olevat õpetust, et töö ladusamalt läheks. «Kattepaberil on ruudud ja nende järgi on väga hea sobivat mõõtu välja lõigata,» kiidab koolmeister kiletootjaid.

Lapsevanematel soovitab ta kleepkile pisut suurem välja lõigata, et seda saaks üle ääre keerata. «Kui lõigata täpselt vihikusuurune tükk, siis aja jooksul hakkavad katmata servad narmendama.» Enne servade keeramist tasuks nurgad kattepaberil oleva õpetuse järgi ära lõigata, sest vastasel juhul jääb vihikukaante nurkadesse ilma liimita osa turritama.

«Seda tööd oleks küll hea teha kahekesi,» nendib õpetaja. Kindlat kätt ja kannatlikkust on rohkem vaja kui kilet voltides ning kääridki võiksid olla teravad. «Kui hoogsalt rabistades panna, siis jäävad õhumullid sisse,» tõdeb õpetaja. Pärast kahele vihikule kile kleepimist tõdeb ta, et esimest poolt on keerulisem katta nii, et õhumulle ei tekiks.

Teise kaanepoolega aga on see märksa hõlpsam. Kleepkilet kasutades tuleks aga õpetaja sõnul vihiku esikaas enne ära täita, sest kile peale kirjutada hästi ei saa. Teine variant on osta eraldi vihikuetikett, kuhu õppeaine ja lapse nimi kirjutada.

Kleepkile eelis teada-tuntud õhukeste kilekaante ees on see, et see püsib paigal. «Tavalised kilekaaned on sageli vihikust pisut suuremad ja võivad liikuma hakata või üldse ära tulla. Ka seda on juhtunud,» tõdes õpetaja.

«Kleepkilega katmine on lihtsam, sest kollane kile on krutskeid täis ja kipub eest ära libisema,» tegi õpetaja katsetamisest kokkuvõtte. Ta lisas, et seda muidugi juhul, kui kiletamine tegijal hästi välja tuleb. Enne kooliõpikute-vihikute kleepkilega katmist soovitab ta aga mõne vanema vihiku peal kätt harjutada.

Kolmandana proovib õpetaja tellitavaid raamatukaasi, mille üks külg on lahti ja mida saab vastavalt raamatu suurusele tagasi murda. «See on küll hea variant, paistab, et tagasi pööratav osa seisab ilma kleepsuta ilusti paigal. Seda ma soovitan küll lastevanematele,» kiitis õpetaja tellitavaid kaasi.