Segadus vihikuturul teeb lapsevanemate elu keeruliseks

Vihikute valik on kirju ja rikkalik. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kuna Eestis on korraga müügil kolmes formaadis vihikuid, siis on keeruline leida neile parajaid kilekaasi.

«Kilekaante möll hakkab peale pärast 1. septembrit,» rääkis BDP Eesti koolikaupade müügijuht Heiki Palm. Tema sõnul on Lääne-Euroopas kasutusel A5 formaadis vihikud. «Kui me murrame A4 paberilehe pooleks, siis saame A5. Lisaks on Eestis müügil pisut laiemad vihikud, mida samuti müüakse A5 või siis B5 nime all,» selgitas Palm.  

Aga et asi veel segasem oleks, on poodides kolmandaski suuruses niinimetatud Kohila tüüpi vihikud, mis on teistest veel suuremad. «Vihikukilesid Eestis ei tehta, neid tellitakse Ukrainast, Poolast või Saksamaalt ja tekib olukord, kus lääne stiilis vihikule on kile suur, aga Kohila vihikule ei pruugi ümber minna,» selgitas Palm. Kui kilekaaned on suured, siis võib OÜ Büroodisaini müügikonsultandi Ritta Mesikäpa sõnul abi olla vihikupaberi ümber panemisest, aga kitsaste vihikute puhul pole sellest abi.

«Lääne-Euroopa vihikutele sobivad tellitavad vihikukaaned, mille ühte külge saab tagasi voltida,» soovitas Palm. Tugevast kilest kaante serv on tekstiiliga ääristatud ning peaks tema sõnul kestma mitu aastat. «Samas see kaas on kallis ja sama summa eest saate kümnese paki tavalisi kaasi,» tõdes Palm.

Kuigi Eesti koolide väiksemates klassides on tavaline, et vihikutele pannakse ümber ka paber, siis Ritta Mesikäpa sõnul mujal Euroopas sellist asja ei tunta.

«Eestis on kaks tehast, mis neid vihikupabereid trükivad ja neid müüakse ainult siin,» tõdes naine. Kuna vihikute suurus on nii erinev, siis on ka ümbrispaberid tehtud kõige suuremate järgi, nii et väiksema vihiku puhul tuleb osa sellest kas tagasi voltida või ära lõigata.

«Kui osta paksema kaanega vihik, siis tegelikult ei ole paberit ega kaasi vajagi,» kinnitas Heiki Palm. Tema soovitab lapsevanematel osta pigem kallim kui odavam vihik. «Odavamal vihikul on paber õhem ja tint tuleb sealt kergemini läbi,» põhjendas ta oma soovitust. Mehe sõnul käivad õpetajad suisa poodides vihikuid proovimas ning mõnes koolis on odavate vihikute kasutamine keelatud. «Mida kehvema kvaliteediga on paber, seda karvasemaks see harilikku kustutades läheb,» tõi ta teisegi põhjenduse.

Kuna sobivate kilekaante leidmine on keeruline, siis aina enam kasutatakse kleepkilet. «Eelmisel aastal oli see nii populaarne, et sai koolialguses otsa ja me pidime seda Saksamaalt lennupostiga juurde tellima,» tõdes Palm.

Kuigi kleepkile peaks olema eemaldatav, siis tegelikult saab selle kätte ainult lamineeritud ehk nö libedatelt kaantelt. Koolid seda seetõttu õpikute ümber panna ei luba, samas sobib see väga hästi vihikutele. «Mina olen paar korda proovinud kilet ümber panna ja  ei ole õnnestunud, aga kindlasti ei ole see keeruline, kui oled paar rulli untsu keeranud,» tunnistas mees. 

Kleepkilet on müügil kolmes suuruses. Mõõt 0,33x1 m on mõeldud vihikutele ja 0,40x1,5m, mis on mõeldud raamatutele. «On ka kolmemeetrine, aga see on puhas raha raiskamine,» tõdes Palm.

 Kooliaasta alguses on väga sage pilt, kus vanemad koos lastega poes õpikutele kaasi ümber proovivad. «Me teeme koostööd kirjastustega ja oleme muutnud kaante mõõte, nii et üldjuhul peaks sobiva leidma,» rääkis Ritta Mesikäpp. Mõned õpikukaaned, mis on mõeldud konkreetse aabitsa või  päeviku jaoks, on fikseeritud suurusega. Samas on müüa nö tellitavad kaaned, kus üks külg tuleb tagasi voltida ja mis seetõttu peaks sobima eripaksusega raamatutele.

 «Eestis on küll üks õppekava, aga piirkonniti kasutatakse täiesti erinevaid õpikuid, seetõttu on nõudlus õpikukaante järgi erinev,» tõdes Palm.