Õpetajad sukelduvad innuga töösse

Kostivere kool sai uue kireva kuue nii seest kui väljast. Pildi jaoks ronisid õpetajad Riina Arunurm, Tiina Kaasik, Ranele Raudsoo, Eele Sekk, Marju Tannberg ja direktor Vaido Niinesalu kooli katusele. Foto: Mihkel Maripuu

Kuidas läheb puhkuselainelt töösse sukeldumine staažikatel pedagoogidel ja milliste ootustega lähevad oma esimesele kooliaastale vastu noored õpetajad, seda läksime uurima Jõelähtme valda Kostivere kooli.

Kostivere kool läbib praegu uuenduskuuri nii välimuse kui ka sisu poolest ja sel aastal alustab seal mitu uut õpetajat. Muu hulgas saab kool ka uue õppealajuhataja.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, kuid Eele Sekk töötas seitse aastat pangas ja otsustas nüüd kooli tagasi tulla. Ehkki ka pangas tegeles ta koolitusega, õpetades välja tellereid, oli see siiski hoopis teine maailm.

Hariduselt on ta vene keele õpetaja ja olnud varem  samas lähedal Lagedi koolis 13 aastat õppealajuhataja. «Kui siia töövestlusele tulin, siis tundsin, et see on koht, kus tahan töötada, sest siin on ilus uus maja, kena loodus ümberringi ja võimalik palju ära teha,» räägib ta.

Samas ei ole uuesti kooli tulemine sugugi lihtne. Seitsme aastaga on meie hariduselus nii palju muutunud, et tuli hakata õppima. Vahepeal on muutunud õppekavad, toimuvad arenguvestlused, mida varem polnud, ja muutusi on teisigi. Juba talvel pani ta ennast töötukassa kaudu neljakuulisele koolijuhi koolitusele kirja. See andis kindluse kooli tagasi tulemiseks.

Lisaks läbis ta iPadi kasutamise lühikursuse, sest ilma selleta tänapäeval enam koolis hakkama ei saa – lapsed ju kasutavad neid. Samal põhjusel oli Kostivere koolis eelmisel nädalal õpetajaile mõeldud nutitelefoni-koolitus.

Õppealajuhatajana muretseb Sekk enim selle pärast, kuidas ta suudab juhendada noori õpetajaid ja kuidas kogu õpetajaskonnast ühine kollektiiv luua. Nii et mõningaid hirme uue töökohaga seoses on temalgi. «Ega viimastel öödel enam hästi magada pole saanud, sest mõtteid on palju ja ajast jääb puudu,» tõdeb ta.

Klassis on turvaline
Seni Kostiveres õppealajuhataja olnud Tiina Kaasik pani ameti maha ja jätkab sel õppeaastal algklasside õpetajana. Ta soovis nüüd, juba pensioniealisena, väiksemat koormust. «Kui õppealajuhataja töö vahel väga pingeliseks kiskus, siis läksin klassi laste juurde – seal oli kohe hea ja turvaline olla,» lausub ta. Sestap soovib ta nüüdki koolis lapsi õpetada.

«Kui väga tahta, saab kõigega hakkama,» kõlab tema soovitus noortele kolleegidele. «Ja kui seda tahet ei teki, siis lähevad teed lahku.»

Kaasik peab seejuures tähtsaks õpetaja koostööd lapsevanematega, ilma selleta hakkama ei saa. Õpetajatöö teeb tema sõnul raskeks vajadus kohaneda pidevate muutustega, aga ka suur avalik tähelepanu. Vahel peab õpetaja täitma nii psühholoogi kui sotsiaaltöötaja, pahatihti isegi vanema rolli ning see on raske koorem igaühele.

Äsja Tartu Ülikoolis magistrikraadi saanud Riina Arunurm alustab Kostiveres oma esimest aastat eesti keele ja kirjanduse õpetajana ja saab kohe juhatada 9. klassi. Ta räägib oma erialast silmade särades ja loodab ka õpilastes tekitada armastust oma aine vastu.

Uue õpetajana tunneb ta pisut hirmu, kas ja kuidas ta hakkama saab, kuna teab, et algul on töökoormus suur, sest alustada tuleb tühjalt kohalt – pole valmis materjale ega varasemat kogemust.

Lõimimine on koostöö
Lõpuklassi juhatamine lisab veelgi vastutust. Ta loodab, et suudab leida töö ja puhkuse õige vahekorra ega põle kohe läbi, nagu vahel on noorte õpetajatega juhtunud. Seepärast sisendab ta endale, et saab hakkama, ja on valmis selleks, et kohe algul kõik tunnid ei õnnestu.

«Pigem siiski ootan kui kardan,» võtab Riina oma tunded kokku. «Kui tunnen, et midagi ei oska, siis kindlasti küsin vanematelt kolleegidelt nõu,» lubab ta. Lastega loodab ta kohe algul ausad ja usalduslikud suhted luua.

Marju Tannberg pole spetsiaalselt õpetajaks õppinud. Ta tuli Kostiverre projekti Noored Kooli raames esialgu kaheks aastaks. Selleks saab ta Tallinna Ülikoolis nii õpetaja- kui liidrikoolitust. Ta on saanud kooliks vajaliku ettevalmistuse ja õpib edasi.

Ta peab õigeks praegu kõikjal rakendatavat õppeainete lõimimist ja tahab seda õpetamisel rakendada. Inglise keele õpetajana ei kavatse ta oma ainesse kinni jääda, vaid teha tihedat koostööd teiste ainete õpetajatega.

Inglise keeles saab ju arutleda nii keskkonna kui ajaloo, eesti kirjanduse või koguni matemaatika teemadel, sest lause on nagu valem, teab ta öelda. Inglismaal lingvistikat õppides sai Marju sellist lõimimist oma nahal tunda. «Aineid oli seal vähe, aga need olid omavahel seotud ja ma sain aru, miks ma midagi õpin. Selle poole tahan nüüd oma töös püüelda,» räägib Marju. Sama suunda toetab uus õppekava.

Pedagoogide lapsena teab Marju hästi, et see töö pole kergete killast. Aga nagu tema vanemad suutsid kodu ja töö vahel mõistliku tasakaalu leida, nii loodab temagi tulevikus teha. Praegu tal peret veel ei ole ja selle võrra on lihtsam.

Klassi ees seismise kogemus on tal praktika ajast Viimsi koolis olemas. «Mul on küll veel väga palju õppida, kuid ma tunnen, et tahan seda tööd teha,» sõnab ta. Võimalike konfliktide ärahoidmiseks tahab ta kohe aasta algul sõlmida õpilastega kokkulepped, mida võib ja mida mitte, kuidas austada nii ennast kui teisi.

Koolis olgu hea olla
Viljandis Tartu Ülikooli kultuuriakadeemia lõpetanud Ranele Raudsoo alustab esimest aastat tööd kooli huvijuhina. Aktiivse noore inimesena loodab ta Kostivere koolis palju huvitavaid asju käima panna. Ta peab oma esmaseks ülesandeks tekitada pedagoogide hulgas meeskonnatöö ja anda hoog sisse kooli õpilasesindusele. Juba on üks noormees selleks valmisolekut ilmutanud.

«Kui õpilased tunnevad, et neid võetakse tõsiselt ja nad ei käi niisama naljapärast koos istumas, siis on asjast kasu kõigile,» lausub huvijuht. Tema esimene proovikivi on esimese koolipäeva aktus, mille korraldamisse on ta kaasanud palju hakkajaid inimesi.

Õppetöövälist tegevust peab huvijuht väga oluliseks. «Õpilastel peab olema niisama hea kooli tulla ja siin olla ning teha asju, mis neile päriselt meeldivad,» lausub ta ja lisab, et see kõik toetab teadmiste omandamist. Nõnda peaks noor põhikooli lõpetanuna suutma valida oma tee.

Puhkuselt tööle ümberlülitumises vestlusringis osalenud õpetajad suurt probleemi ei näe. «Oleme tööle tulles kõik puhanud, värsked ja rõõmsad. Mina ootan kooli algust igal aastal, sest olen saanud suvel palju oma aias toimetada ja teist laadi tööd teha,» räägib Tiina Kaasik.

Suve algul kätte saadud puhkuserahaga tuleb läbi ajada oktoobri alguseni, aga suurt probleemi selles ei nähta, sest õpetajad on harjunud sellega arvestama. Muidugi on neidki, kes suvel muud rakendust otsivad. Näiteks töötavad paljud paar vahetust lastelaagris, kuid mõni pedagoog on koguni suvel oma kodu lähedal posti laiali vedanud.

Tormata ei tasu
Kooli direktor Vaido Niinesalu peab oluliseks, et õpetajad suudaks säilitada mõistliku vahekorra töö ja vaba aja vahel, et vältida tööstressi ja läbipõlemist. «Ehkki algul tuleb vahel koolitunde kella kaheni öösel ette valmistada, ei tohiks sellega hulluks minna,» leiab ta. Meeleolu aitavad ülal hoida ühised tegevused. Näiteks on Kostivere koolis tava, et esimene õppenõukogu koosolek toimub vabas õhkkonnas mõne kolleegi koduaias.

Sel aastal peaks nii õpilasi kui kooli personali motiveerima äsja uue kuue saanud ilus värvikirev koolimaja, kus garderoobid nagu teatris ja tualetid nagu kodus, uuest moodsast sööklasisustusest ja puidutöökojast rääkimata. Et kõik õigeks ajaks valmis saaks, pidi direktor puhkuse katkestama. Ta loodab, et asi tasus ennast ära ja uus keskkond täitub peagi uue sisuga.

Koolipsühholoog Triin Kahre ütleb, et tema kolleegid töötavad tihedas koostöös õpetajatega ja abistavad vajadusel neidki. Kui psühholoog märkab, et õpetajal on kodus probleemid, mis tööle kaasa tulevad, siis saab ta tema ära kuulata ja vahel on sellestki abi.

Alati ju pole inimesel kedagi erapooletut, kes teda kuulaks. Vahel tulevad õpetajad ka ise psühholoogile oma muredest rääkima.

Kooli alguse kohta ütleb Kahre, et on loomulik, et õpetajail on ärevus sees ja töölainele jõudmine pärast puhkust võtab omajagu aega. Küsimusele, mida teha, et karm reaalsus noorte õpetajate esialgset entusiasmi ära ei tapaks, vastab psühholoog, et tuleb endale aru anda, mida on võimalik teha ja mida mitte, ning mitte püstitada liiga kõrgeid eesmärke.

«Tuleks õppida väikestest asjadest rõõmu tundma ja märgata esialgu tähtsusetuna näivaid muutusi, sest need võivad kõik kokku anda juba ühe suure muutuse,» soovitab ta. «Unistused peavad olema, aga nendeni jõutakse tasapisi, samm sammu haaval.

Praegu on alles ilus suvi ja kõik pakatavad energiast, aga vastu tuleb pidada ju mai lõpuni. Seetõttu ei tohiks kogu jõuressurssi kohe ära kasutada.»