Toiduainetetööstus ei ole paha koll

Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp näitab lipumärki, sellega tähistatud toote on loonud Eesti tootja, silmas pidades eestimaalaste maitse-eelistusi ja traditsioone. Foto: Toomas Huik

Sirje Potisepa sõnul on liialdatud jutt, et Eesti toit on pilgeni täis keemiat ja antibiootikume.
 

Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp tõdeb, et toidu ja toitumise kohta on hakanud kõlama palju spekulatsioone, mis tekitavad inimestes kahtlusi ja hirme.

Miks räägitakse mõne toiduaine kahjulikkusest ja hoiatatakse, et kodumaist valmistoitu süüa ei tohiks?

Selline hirmutamine on vastutustundetu. Need seisukohad muutuvad nagu mood. Piisab, kui meenutada jutte suhkrust ja suhkruasendajast, võist ja margariinist, lahjadest toodetest ja lisaainetest.

Hoogu sellele annavad uuringud, mis üritavad tõestada, et pole ainet ega tegevust, mis ei tekitaks vähki. Vahel jääb mulje, et elamine on tervisele kahjulik.

Toidutööstus ei ole koll, siin tehakse kõike, nagu kodus toitu valmistatakse, kuid suuremates kogustes ning hügieenireegleid järgitakse tähelepanelikumalt.

Ometi kõlasid hiljuti ühe tuntud Eesti arsti suust üsna rängad süüdistused Eesti toidu aadressil.
Mulle tundub, et tegu on lihtsalt tähelepanu puudusega. Doktor Adik Levin ründas kogu Eesti toiduainetööstust ja tegi seda asjatundmatute argumentidega. Jutt antibiootikume täis kohalikust lihast ja piimast on tarbijaid eksitav ja lausa vale. Iga päev kontrollivad nii tööstused ise kui ka veterinaar- ja toiduamet toidu vastavust toiduohutusnõuetele.

Mulle tundub, et lugupeetud arst pole üheski meie toidutööstuse ettevõttes käinud ja ei tea, kui palju on seal investeeritud toiduohutusse. Loodetavasti pole Eesti toidutööstuste laimu taga tema isikliku toitumiskava müügiargumendid.

Toon näite toorpiimast. Meil on tooraine omast käest võtta ja selle kvaliteet igas etapis kontrollitav. Täpselt on teada, kust farmist toorpiim tuleb. Piima koostist ja antibiootikumide sisaldust mõõdetakse pidevalt ja vähemagi kõrvalekalde puhul seda ei kasutata.

Levin väitis koguni, et ärge sööge musta leiba, sest see on ei tea millega värvitud. Kinnitan, musta leiva tumendamiseks kasutatakse odralinnaseekstrakti ja see on pakendilgi koos muude koostisosadega kirjas.

Kuivõrd pingutab Eesti toiduainetööstus, et toit oleks tervislik?

Eesti toiduainetööstused teevad koostööd teadlastega ja kokkadega, et pakkuda järjest tervislikumat toitu. Nii näiteks sisaldavad piimatooted seedetegevust ja immuunsust parendavaid baktereid või meie kliimavöötmes vajalikku D-vitamiini.

Mitmete uuenduslike tehnoloogiate kasutuselevõtt Eesti toidutööstuses on võimaldanud asendada kunstlikud ained looduslähedastega või neist loobuda. Kindlasti ei saa öelda, et mõni toit on tervisele kahjulik, vaid kahjulik on mõne toiduaine liigtarbimine.

Tarbija peab teadma, mida ta sööb, seetõttu peame inimeste harimist äärmiselt oluliseks. Koostis on pakenditel kirjas. Näiteks hobuseliha juhtum oli igati taunitav, sest inimesed ei teadnud, mida nad söövad.

Eriti šokeeriv oli see ettevõtja puhul, kes on olnud kriitiline teiste tootjate suhtes ja oli ausa kaubamärgi eestvedaja. See juhtum näitas, milline võim on meedial. Hobuseliha on kogu aeg söödud ja see on pigem gurmeevaldkonda kuuluv toiduaine.

Aga see  peab olema pakendil kirjas.

Kuidas Eesti toiduainetööstusel praegu läheb? Kaupmehed räägivad, et inimesed on hakanud keeduvorsti asemel suurema lihasisaldusega vorsti ja sinki sööma.

Suure lihasisalduse ja looduslike säilitusainetega lihatooteid on kogu aeg olnud, kuid nad ei leidnud lihtsalt kõrgema hinna tõttu ostjaskonda. Nüüd on olukord pisitasa muutumas.

Inimesed kalkuleerivad ikka väga hoolega, mida osta. Praegu tahetakse minimaalse raha eest maksimaalset kvaliteeti ehk tarbija on muutunud nõudlikumaks. Ja eks toidutootjad peavad selle nimel pingutama.

Meil on tekkinud väga toredaid väikeettevõtjaid, kelle ainsaks müügiargumendiks pole enam see, et toode on käsitsi tehtud ja nii nunnu, vaid kes panustavad nii kvaliteeti, pakendisse kui turundusse.
Kahjuks juurdub raskelt arusaam, et ei piisa ainult tootest, vaid tarbijatele tuleb selle olemasolust ja eelistest teada anda. Sama kehtib mahetoodete kohta.