Kuulunekse, et kuulus Iiri pubi kui selline on hädas. Iga aastaga jääb neid vähemaks, kamba peale kokku on kõrtsud kuhjanud kokku 2 miljardi euro kõrguse võlahunniku.
Kas pubi viskab vedru välja?
Viimase viisaastakuga on käive kärbunud kolmandiku jagu ning allesjäänud 7400 pubi ülalpidamine võib Iiri majandusel lihtsalt üle jõu käia.
Pubinduse allakäik ei piirdu Iirimaaga.
Nagu pakub sel nädalal trükivalgust näinud Briti pubide välimääraja – Good Pub Guide 2014 – pannakse tuleval aastal kinni 4000 Briti pubi. Peamiselt need, mis «1980ndaisse on takerdunud».
Ütleme siis nii, ei hingusele läevad pubid, mida ükski inimlaps taga ei nuta – kohakesed, kus toidupoolis oli kohutav, lauad ligased (kleepuvad) ja õlu ilmetu.
Aga stopp! Marss tagasi Iirimaa juurde.
Sealsed probleemid paistavad olema struktuursed: umbkaudu 90 protsenti Iiri pubidest kuuluvad peredele. Paljud on paiknenud teede ristumiskohtades, külakeste-linnakeste peatänavail – põlvest põlve ja ajast aega.
Nüüd on aga rünnakul sellised sõjakad faktorid nagu finantskriis, suitsukeeld ja vindiste roolikeerajate (väga hilinenud) varmam vahelevõtmine.
Keskmiselt on üks Iiri pubi võlgu 270 000 eurot. Mida ei tundu ju palju, aga nagu mitmetel Iirimaa peredel, läheb ka pubidel maksmisega raskeks.
Ja kuigi Iirimaa puhul on pubipidajate ja poliitikute läbikäimine alati liigagi lähedane olnud, ei tohi valitsus – mis end peatselt internatsionaalsest abipaketist võõrutama asub – isegi sellist muljet jätta, nagu kipuksid nad kõrtsindust riiklikult kõpitsema.
Ega siin muud ei aita, kui Briti ja USA stiilis revolutsioon: sõltumatu pruulimissektor pluss kohalik initsiatiiv oma koosistumiskohad välja osta ja ilusaks teha.
Sest olgu Guinness nii maailmakuulus kui tahes, elu läheb edasi, aeg ei peatu ja pubidel tuleb jalad kõhu alt välja ajada.
Copyright The Financial Times Limited 2013