Pedak hindas Postimehe palvel Tallinna kaubamajas müüdavaid koolikotte ja ranitsaid. «Kolmveerand neist kõlbavad kooli küll,» nentis ta.
Koolikoti ostmisel tuleb jälgida rihmade kuju, toestatust ning reguleerimisvõimalust. Rihmad ei tohiks olla sirged, vaid kumerad. «Tavaliselt jäetakse rihmad liiga suureks. Kott peab ikkagi olema selja vastas, umbes viis sentimeetrit vööst üleval. Ideaalne variant oleks veel ka kõhurihmad, mille abil saab raskust jagada õlgade ja kere vahelt, aga selliseid kotte eriti ei ole,» selgitas füsioterapeut.
Oluline on ka seljatoestuse olemasolu – seljatugi peab olema pehmem ning õhku läbi laskvast materjalist. «Õhk peab läbi käima, et selg ei muutuks väga higiseks,» rääkis Pedak ning lisas, et sama oluline on ka alaselga toetav polsterdus.
Lisaks hoiab hea koolikott ka vormi, selle kinnitused on lihtsad ja käepärast ning sahtleid on piisavalt, kuid mitte üleliia palju. «Lapsevanem peaks õpetama, kuidas kotti pakkida ja selle sisu aeg-ajalt kontrollima, sest lapsed armastavad sinna jätta asju, mida neil tegelikult vaja pole. Nad pakivad nädala asjad kotti kaasa,» pani Pedak südamele. Nii võib sageli juhtuda, et maksimaalselt kolm kilo kaaluda võiv koolikott kaalub hoopiski kuus kilo. «Asjad tuleks kotti paigutada võrdselt, õpikud vastu selga, et nad kotti seljast eemale ei tiriks,» lisas Pedak.
Kindlasti tuleks koolikotti poodi valima minna koos lapsega, kes peaks seda enne ostmist selga proovima.