Nüüd, mil Esimeses maailmasõjas sõdinud rahvad valmistuvad tähistama 100 aasta möödumist 1914. aastal lahvatanud konfliktist, ujub diplomaatilisi pinged pinnale kõikjal maailmas.
Peatselt päevakorras: 100 aastat Esimesest maailmasõjast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Süveneva murega jälgib Berliin, millise tooni võtavad juubeli lähenedes Briti ajalehed. Türgi tülitseb Austraalia poliitikutega Gallipoli lahingu aastapäeva asjus.
On ka neid, kelle jaoks on saja-aasta juubel kujunemas suurejooneliseks logistiliseks operatsiooniks – isegi majanduslikuks võimaluseks: Prantsuse ametnikud usuvad, et nende riiki kui mõnede kõige verisemate lahingute tallermaad külastab 2014. aastal kaks korda rohkem turiste kui tavaliselt.
Mõistes väljakutse suurust, korraldab Prantsusmaa oktoobrikuus rahvusvahelise koosviibimise, et katsuda leppida kokku ühine teema mälestamaks sõda, mis väidetavalt kõik sõjad lõpetama pidi. Kohale oodatakse 20 riigi esindajaid.
Kuigi möödunud on terve sajand, on teema tundlik. Saksa diplomaadid väljendavad lootust, et sündmused Britannias ei võta «juubeldavat» tooni. Siiski salgab Berliin, nagu üritanuks nad Suurbritannias kavandatud sündmusi mõjutada, läkitades augusti alguses saadiku Londonisse tähtpäeva asju arutama.
Briti ürituste eest vastutav kaitseminister Andrew Murrison on delikaatselt üritanud hoiduda kirgi lõkkele puhumast. Nii keeldus ta juunikuus nimetamast neli aastat väldanud konflikti «õiglaseks sõjaks».
Dr Murrisoni sõnutsi on «toon ülimalt tähtis». Ta lisab: «Mis Suurbritanniasse puutub – niipalju kui mina aru saan – ei ole inimestel mingit isu juubeldada või kaotajaid kuidagi paika panna. See oleks mõttetu.»
Siiski tunnistab Dr Murrison, et Berliin on märganud mõnda Briti meedias ilmunud kommentaari: «Saksamaa on mures mõnede asjade pärast, mida nad meediast on lugenud... mõeldes mis sellest nelja aastaga areneda võib.»
Minister võis muuhulgas pidada silmas ajakirjaniku ja ajaloolase Sir Max Hastingsi pahameelt selle «depressiivselt tuttava spektaakli» pärast, kuidas Briti poliitikud hiilivad kikivarvul mööda tõsiasjast, et Britannia aitas peatada sakslaste Euroopa domineerimise kava.
«Maad on võtnud poliitiline korrektsus,» kirjutas ta Daily Mailis. «Need, kes mälestusüritusi plaanivad, tunnevad vaat et kohmetust selle üle, et me võitsime sõja. Ja nad on otsustanud mitte öelda ega teha midagi sellist, mis võiks pahandada Saksamaad, meie praegust ELi partnerit.»
Briti mälestusüritustel keskendutakse kõigi sõtta haaratud rahvaste kangelaslikkusele ja kannatustele – sama teemat arendatakse ka Saksamaal – kui ELi lippu ilmselt eriti lehvitada ei kavatseta.
Berliin aga soovib kasutada saja-aasta juubelit Euroopa ühtsuse vajaduse taasrõhutamiseks – mis on Saksamaal populaarsem teema kui euroskeptilises Suurbritannias.
Samal ajal on Türgi, Austraalia ja Uus-Meremaa jaoks keskne Gallipoli saja-aasta juubel (aastal 2015) sattunud samasse puntrasse selsamal aastal asetleidnud armeenlaste massimõrvaga Ottomani vägede poolt.
Türgi ja Austraalia vahel vallandus sõnasõda, kui New South Walesi parlament kiitis heaks ettepaneku kuulutada sündmus genotsiidiks.
Türgi välisministeeriumi kinnitusel tõkestati seetõttu kahe Austraalia saadiku osalemine Gallipoli mälestamisega seotud üritustel.
Austraalia valmistub Gallipoli sajanda tähtpäeva tähistamiseks juba alates aastast 2010.
Copyright The Financial Times Limited 2013