Mured ühiskonna edukuse mõõtmisel

Mihkel Servinski. Foto: PP

Ühiskonna edu hindamisel on oluline, millisest vaatepunktist lähtuda. Internetist kättesaadav statistika on ühesugune nii Mulgimaal, Tallinnas kui ka Londonis, aga statistika tõlgendamine võib olla erinev, kirjutab Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski.

Elan pisikeses Mulgimaa külas nimega Sultsi. Minu vaade Sultsi külast Eesti ühiskonnas toimuvatele arengutele on kindlasti teine kui Tallinna elanikel, sest protsessid, mida mina iga päev näen, on erinevad suurlinlaste omast.

Tallinlased näevad supermarketite kerkimist, tunnetavad lasteaiakohtade puudumist, kasutavad vajadusel tasuta ühistransporti. Mina näen mahajäetud talusid, suletud poode ja koole ning piirkondade väljasuremist. Vaatamata sellele ei ole mul linnaigatsust, sest ma näen ka haritud põlde ja suurfarme ning kohtan toredaid inimesi, kellel on veel veidi aega minuga mõnusalt juttu puhuda.

Näen imeilusat Eestimaa loodust. Kui ma aga kuulen analüütikuid rääkimas Eestimaalt väljarändamise kasulikkusest ja sellest, et tegemist pole probleemiga, siis kerkib minu silmade ette Postimehes 31. jaanuaril 2012 ilmunud Urmas Nemvaltsi joonistatud kaart ja ma tunnetan probleemi olemasolu. Olen Eesti arengu kavandajatelt ja otsustajatelt sageli kuulnud arvamust, et otsuse tegemiseks on liiga vähe andmeid ja vaja on teha järjekordne uuring. Oletame, et meie ühiskond on igati ära mõõdetud. See on muidugi idealistlik oletus, aga sellise olukorra ettekujutamine ei tohiks väga keeruline olla. Mõõtmise tulemusel on meil suur hulk andmeid. Minu küsimus on: «Mis siis? Mis muutub sellest paremaks?»

Vastus on: mitte midagi! Kui me andmeid ei kasuta, siis andmete olemasolu ei muuda midagi paremaks. Oleme lihtsalt mõttetult kulutanud suure hulga ressurssi – kvaliteetse statistika tootmine on kallis. Minu arvates esineb Eesti ühiskonnas nii oskamatust andmeid kasutada, nende populistlikku kasutamist kui ka argust andmete kasutamisel ning seda kõike järjest kasvavas koguses. Marju Lauristin ja Mati Heidmets võivadki rääkima jääda, et Eesti haridussüsteem on naiste nägu, et see on probleem. Mina statistikuna võin mitmel moel mõõta, et Eestis on naiste ja meeste vahel suur hariduslik lõhe, aga midagi sellest ju ei muutu ja seda vaatamata hariduselu pidevatele reformidele. Mõne aja pärast olukorda üle mõõtes saame teada, et lõhe on alles ja kõik. Mitte midagi tegemisest veelgi ohtlikum on aga see, kui mõõdik muutub eesmärgiks omaette. Võtame ühe mõõtmistulemuse tervikust välja ja hakkame seda iga hinna eest parandama.

Tõenäoliselt saavutame ka edu. Kui näiteks seada eesmärgiks matemaatika riigieksami tulemuste parandamine, siis poleks keeruline seda täita – kõigepealt suurendame matemaatikatundide arvu ja vähendame muid tunde, seejärel viskame kõvema peaga lapsed koolist välja ja kui need meetmed ei aita, siis muudame mõõdikut ja ütleme, et mõõdame eksami sooritanute osatähtsust. Eksami sooritanuks loeme aga kõik, kes on suvatsenud eksami ajaks kohale ilmuda. Absurdne? Üle võlli kindlasti, aga kas just nii sageli ei juhtu?! Aga seegi pole minu arvates veel kõige hullem.

Veelgi hullem on, kui kutsume üles meile ebameeldivaid andmeid, mis meie edukust ei kinnita, kuritegelikuks kuulutama. Näiteks üks pealkiri ühest Eestimaal ilmuvast ajalehest «Koolide edetabelid on kuritegu, leiab lastevanemate liit!» (Pealinn, 3. september 2012). Olen nõus, et andmeid saab mitmeti tõlgendada, aga et andmete avaldamine on kuritegu, selline hoiak ei tohiks demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritav olla. Andmete kasutamise kultuur Eesti ühiskonnas paneb küsima: Kas ühiskonnaliikmete enamusele on üldse oluline usaldusväärsete andmete ja statistika olemasolu? Miks on ühiskonnas toimuvate protsesside mõõtmisega just nii, nagu on? Vaevalt, et siin ühest vastust on ja täpset vastust ei tea ma kindlasti. Paar mõtet siiski.

Hiljutise finantskriisi algul räägiti üsna palju sellest, et kriisi ajendiks oli asjaolu, et laenude tagatiseks oli virtuaalne näilisus ehk siis väärtused, mida reaalselt olemas polnud. Kriisi edenedes sellised jutud vähenesid ja nüüdseks on peaaegu kadunud, aga näilisuse kummardamine on ju säilinud – meie eesmärk ei ole hästi tööd teha, vaid teisi veenda, et me teeme hästi tööd. Eesmärgiks pole mitte head asja teha, vaid veenda teisi, et hea asi sai valmis tehtud – OSTA!

Mõõta saab nii tegelikkust kui ka näilist tegelikkust, aga kui ühiskond ei vaja enam tegelikkust, vaid ainult näilisust ja selle mõõtmistki vaid juhul, kui tulemus unelmatele vastab, siis on katsed tegelikkust mõõta sageli läbikukkunud.

Üks näide näilisuse võidutsemisest. Teil on lõdvad lihased. Veel mõni aasta tagasi kutsuti teid jõusaali end vormi ajama. Nüüd kutsutakse teid ostma bodisid, mis teie käsivarred trimmis hoiaksid (vaata telekanalites jooksvat reklaami). Muidugi on läbi aastasadade end meigitud, korsetti ja parukat kantud, st näilisust esile toodud, ning see pole iseenesest paha. Küsimus on proportsioonides.

Viljandi hariduskonverentsil esinedes ütles Marju Lauristin välja mõtte, et meie põlvkond – vanemate inimeste põlvkond – on narratiivide põlvkond. Noorem põlvkond on suuresti klikkide põlvkond. Narratiiv ehk lugu on pidev, sujuv, voolav. Klikk on katkendlik.

Mõõtmise juurde tulles tekib küsimus, kas narratiivide põlvkonnale ja klikkijate põlvkonnale sobivad ühesugused mõõdikud, kas klikkijate põlvkond üldse vajab mõõdikut, mõõtmist ja andmeid sellises mõttes, nagu seda vajab narratiivide põlvkond.

Ma ei arva, et statistika on ainuke mõistlik alus otsuste tegemisel ja et otsuseid ei võiks teha intuitsioonile tuginedes, kuid ma loodan siiralt, et aeg, kus statistikale tuginemine on vaidluses oluline argument, tuleb Eestisse tagasi. Aga ilmselt jääbki see ainult unistuseks.

Sellised mõtted siis. Veidi murelikud. Natuke provotseerivad, mida kindlasti absoluutse tõe pähe ei saa võtta, pigem ikka mõttevahetusele kutsuvad tähelepanekud, mille üle arutledes ehk tõe tunnetamisele veidi lähemale jõuame.