Lennukate ideedega labürindimeistrid

Eestimaa kaart Sarapiku talu maisipõllul Foto: Juss Maurer

Juba teist aastat järjest on põltsamaalased Kristi ja Kaspar Sakk rajanud oma Pajusi vallas asuva Sarapiku talu suvekodu juurde kuuluvale põllumaale maisilabürindi.

Kristi ja Kaspar  tunnistasid, et tegelikult hakkas selline mõte nende peades idanema juba üsna ammu, veel enne, kui nad kahe aasta eest Pajusi valda suvekodu ostsid, kirjutab Toomas Reinpõld Vooremaas. Kaspar rääkis, et  esimeseks mõtteks  oli rajada põõsaslabürint, milliseid on olemas mitmel pool maailmas. Paraku kasvavad põõsad võrdlemisi kaua. Ka ei sobitunud nende idee ühegi sellise meetme alla, et mõnest Euroopa Liidu fondist rahalist toetust taotleda. Nad uurisid teemat põhjalikult ka internetist ning nägid, et taolisi labürinte rajatakse Ameerikas maisipõldudele.

Idee sobis oludega

Ideele valida labürindiks maisipõld  saadi tuge teadmisest, et põõsaistikud on üsna kallid. Kaspar jutustas, kuidas nad ülemöödunud kevadel ühe jahimehega vestlema juhtusid. Mees rääkis, et ühte sealset põldu väetatakse tublisti, ilmselt kavatsetakse sinna maisi külvata. See juhuslik jutuajamine jahimehega andis maisilabürindi mõttele veelgi hoogu juurde.

Kaspar tunnistas, et millegipärast on neile sellised labürindid alati huvi pakkunud ja nii kujuneski kindel soov see ka oma kätega rajada.

Eesti kaart meelitab mitmesuguseid õhusõidukeid

Kristi rääkis, et maisipõllule labürindi rajamiseks tuleb umbes kuu aega ettevalmistustöid teha ning kahe kuu vältel on huvilistel võimalik seda külastada. Sarapiku talu pererahva sõnul tegelevad väga paljud inimesed mitmesuguste põllusaaduste kasvatamisega ja seetõttu ei näinud nad sellises tegevuses erilist perspektiivi, vaid tahtsid teha midagi tavapärasest erinevat.

Kristi ja Kaspari põhimõte on, et elus tuleb teoks teha põnevaid ideid, et ei peaks ükskord pensionieas nukralt mõtlema, mida kõike oleks ette võtta võinud, aga mis ühel või teisel põhjusel tegemata jäi.

Nende sõnul ei saa mainimata jätta sealkandis tegutseva põllumajandusettevõtte Pajusi ABFi juhti Lembit Paali, kes pere soovile vastu tulles juba kahel viimasel aastal sealsele põllule maisikülvi organiseeris.

Sarapiku talu põllule rajatud maisilabürindi vastu on huvi tundnud mitte ainult seal seigelda soovijad ja ajakirjanikud,  vaid see on ligi meelitanud ka mitmeid lennukeid. Ja mitte asjata, sest maisipõllule on  kujundatud Eesti kaardi kontuurid, millest saab ülevaate vaid kõrgustest. Kristi sõnul on nad oma põllu kohal lendamas näinud nii helikoptereid kui veidi suuremaidki lennumasinaid.

Vastutuleliku mehena tegi Juss Maurer oma deltaplaanil lennates tänavusest Sarapiku maisilabürindist ka aerofoto. Paraku näebki Kristi oma kätetööd vaid nendelt fotodelt, sest ta pelgab lennusõitu ja kõrgust. Ta tunnistas, et tema on piisavalt kõrgel juba redeli kolmandale pulgale tõustes.  Isegi kaugemad reisid jäävad tal seetõttu ette võtmata.

Idee jõuab paberilt põllule

Kaspari sõnul tuleb maisipõllule valida kujutised, mille teostamine liigakeeruliseks ei osutuks. Tore oleks, kui maisi sisse saaks n-ö joonistada kellegi hästi tuntud inimese näo, aga praktiliselt on seda teha väga raske, kui mitte võimatu. Seetõttu «joonistasid»  nad eelmisel aastal maisipõllule kikilipsuga ilvese ja tänavu Eesti kaardi. Kristi tunnistas, et sellised ideed sünnivad nende omavahelistes vaidlustes, kus nad erinevad lahendused välja pakuvad ja sealt kõige parema välja valivad.

Esmalt joonistavad  nad pildi väiksema ruudustikuga paberile, seejärel juba suuremale. Kujutis tuleb põllule rajada ajal, kui mais on umbes põlvekõrgune.

Kõigepealt jagavad nad ka põllu lipukeste abil ruutudeks. Tänavu oli põllule märgitud ruutude suurus 10x10 meetrit. Seejärel hakatakse teineteist juhendades ruudustikesse lubjaga kujutise kontuure joonistama.

Kõigi kontuuride mahamärkimiseks kulub kaks nädalat. Eesti kaardi idee tekkis sellest, et eelmisel aastal külastas neid suur hulk õpilasi. Et labürindis seiklevatel inimestel tuleb üles otsida mitmed kontrollpunktid, siis läheb seal tarvis orienteerumise ja kaardilugemise oskust. Nii sündiski idee joonistada maisipõllule seekord Eesti kaart. Labürinti külastab sel aastalgi palju kooliõpilasi, kellele kaardi lugemise oskus loodusmaastikul väga vajalik on.

Eesti kaart paikneb põllul, millel on pikkust 280 meetrit ning laiust 180 meetrit ehk siis 5,4 hektari suurusel maa-alal. Põld, kus labürint asub, on natuke suurem.

Seiklushuvilisi lastest pensionärideni

Kristi Sakk kinnitas, et labürindi vastu on päris suur huvi, sest iga päev on seal huvilisi seiklemas käinud. Sinna on oma oskusi proovile panemas käinud noori, kes ennast juba eelnevalt rühmadesse jagasid, et omavahel võistelda. Ülemöödunud nädalavahetusel soovisid labürinti avastama minna kolm pensionieas inimest. Kristi sõnul oli ta nende pärast pisut mures, sest kartis, kuidas selles eas inimesed suure kuumusega maisipõllul liikuda suudavad. Kartus osutus aga asjatuks, sest seiklejad tulid labürindist välja väga rahulolevate ja rõõmsatena ning leidsid üles ka kõik kuus kontrollpunkti.

Lastele pakub aga põnevust neile pigem metsana tunduval maisipõllul joosta. Pererahva sõnul oleks parem, kui huvilised endast ette teataksid, aga samas pole see ka ilmtingimata vajalik, sest perenaine peab seal nagunii pidevalt külaliste jaoks olemas olema.

Tänavu istutasid Kristi ja Kaspar Sakk oma maale kaks tuhat hekitaime, neist tahavad nad edaspidi juba alalise labürindi kujundada. Hekitaimed ostis Kristi talvisel ajal tehtud käsitöö   müümisega saadud raha eest. Aga kui põõsaslabürint kord valmib, siis ei jäeta tegemata ka maisilabürinti, sest seda saab ju igal aastal muuta. Põllumehedki näivad sellega päri olevat, et maisilabürindiga jätkataks. Kui ka viljavahelduse vajaduse tõttu teine põld kasutusele tuleb võtta, siis on Sarapiku talul veel natuke põldu varuks.