Sotši pered ja taliolümpia teerull

Venemaa peaminister Dmitri Medvedev uurib koos asepeaminister Dmitri Kozakiga Sotši olümpiamängude rajatiste maketti. Foto: SCANPIX

Juba aasta aega takseerivad Akaatsia tänav 5 kolm tosinat elanikku uudishimu ja hirmuga buldooserite ja ekskavaatorite lähenemist.

Uudishimu oli ajendatud usust, et asetsedes uue kuuesuunalise maantee trassil, saavad nad endale teised eluasemed mõnes muus Sotši osas.

Hirm tuli naha vahele, kui neile koitis, et seda ei juhtu.

Kõnealune maja – kunagine sõjaväebarakk – on koduks umbes 36 inimesele, kellest 11 on lapsed. Hetkel pääsevad nad majast sisse-välja vaid läbi betoonseinas oleva pilu – turnides mööda rasketest masinatest, mis otse nende õue ette mahasõiduteed rajavad.

Paari nädala pärast pilu suletakse.

Ühele poole maja jäävad raudteed, teise poole sulgeb tee veebruarikuiseks taliolümpiaks rajatav kiirtee.

«Eks siis tuleb helikopter kutsuda, mis muud,» ohkab Julia Saltõkova, pidades samal ajal silma peal oma 9-aastasel pojal Sergeil.

«Lapsi ei või hetkekski silmist lasta, nii ohtlik on nende masinatega siin ümberringi. Töö käib ka öösiti, magada ei saa,» nendib naine peaaegu karjudes, kuna veoautod mürisevad ja signaalitavad üsna konstantselt.

Mängudeks valmistuv Sotši on kui üks suur ehitusplats. Et see Nõukogude-aegne rannalinn – üks Jossif Stalini meelispaiku – 21. sajandi kuurordiks ümber kujundada, on valitsus välja valanud 51 miljardit dollarit.

Kuigi mängud on toonud piirkonda – vähemalt korraks – töökohti, on kohalike esialgne vaimustus juba mõnda aega tagasi andnud maad pahameelele. «Juba viis aastat pole hingata midagi peale tolmu. Juba viis aastat polegi enam muud teha kui nendes vastikutes ummikutes passida,» pahandab taksojuht Sergei.

Linnavalitsuse andmetel on enam kui 350 000 elanikuga Sotši kulutanud elanike ümberasustamiseks üle 21 miljardi rubla (639 miljonit dollarit). Nüüd on ehitustööd intensiivistumas, rahad lõppemas ja probleemid paljuski veel lahendamata.

Human Rights Watchi andmetel on olümpia eel ümberpaigutatud ligikaudu 2000 perekonda. Enamikele on makstud kompensatsiooni ning neile on eraldatud uued kodud. Mitte kõigile, samas.

«On perekondi, keda valitsus sisuliselt mõnitab,» leiab HRW Sotši olümpia ekspert Jane Buchanan.

Nii näiteks on Ternovaja tänava asukad – mis paikneb mäeveerul, olümpiastaadionide kohal – maruvihased maalihke pärast, mis veebruaris nende kodud rikkus. Lihkes süüdistavad nad kõrgepingeliinide rajamist paarsada meetrit neist kõrgemale.

«Üks pidev vasardamine seal käis, ühel õhtul. Ja siis see juhtus, ootamatult,» ütleb Irina Buratšleva, osutades kilega kaetud avausele seal, kus kunagi seisis nende elutoa sein. Oma majas, aadressiga Ternovaja tänav 12, ta enam elada ei saa. Tänava asukad demonstreerivad üksteise võidu oma mõraseid seinu, purunenud vundamente ja märke hoonete vajumisest.

Linna kriisikomisjon vaatas objekti üle, leidis, et maalihke oli tekitanud ehitustegevus, ning käskis ehitusettevõttel Elektrosetstroiprojekt elanikele kahjud hüvitada.

Ringkonnakohus otsustas aga hoopis, et maalihke põhjustasid «looduslikud faktorid» ning firma tegutses kõigiti korrektselt. «Nad ütlesid, et meil pole piisavalt raha et nendega kohut käia, nii et me ei võidaks nagunii,» ütleb Andronik Karabajakian, maja nr 6 omanik. «Ja neil oli õigus, nagu selgus.»

Firma teatas Financial Timesile pressiteate vahendusel, et maalihke tekitasid suured vihmasajud ja mitte ehitustööd. Nad eitasid süüdistusi, nagu üritanuks nad kohtumenetlust mõjutada ning süüdistasid tänava elanikke katses juhtunust kasu lõigata. «Me võtame selliseid süüdistusi väga tõsiselt ja need on kategooriliselt valed,» kinnitas firma. «Selliseid süüdistusi ei tohi esitada, kui tõendid puuduvad.»

Paar kilomeetrit eemal Bakinskaja tänaval on majad üsna vildakil. Pärast kaks aastat tagasi toimunud maalihet on üks neist osaliselt mudasse vajunud. Elanike sõnutsi oli selles süüdi ehitusmaterjalide kallamine mäenõlvakule neist ülalpool – ilma loata. Kompensatsiooni elanikele pakutud pole, küll aga ajutist eluaset ühiselemutes. Sellest on paljud aga keeldunud.

«Minna tervete peredega ja paljude lastega ühiselamusse? See pole mingi hüvitis, kui inimene kaotab kodu,» ütleb Buchanan. «Pole mingi ime, et inimesed keelduvad, lootes siiski lahendusele, mis neile seadusega kuulub.»

Sotši linnapea Anatoli Pahhomov, kes tuli võimule aastal 2009, on algusest peale elanike vihaseid küsimusi kuulama pidanud. Väga professionaalsel toonil õigustab ta kohtuotsuseid: «Kui kohus teeb otsuse, mis sa ütled selle peale? Kas seda otsust ei peaks siis austama, arvestama? Kui nii, mis demokraatiast me siis räägime? Mis õigusriigist?»

«Saate aru: meie võime ju vaadata ja arvata, et asi juhtus ehitustööde pärast. Aga kohus kutsub kokku palju eksperte ja võtab selle põhjal vastu palju pädevama otsuse,» selgitab linnapea.

Akaatsia tänava häda on oma olemuselt teistsugune. Kuna kiirtee ei lähe otse majast läbi, siis keeldutakse neile hüvitist maksmast vaatamata sellele, et kodud on tööde tõttu elamiskõlbmatud. «Neil ei ole vaja meie maju maha lammutada ja seepärast nad ütlevadki, et meil pole õigust hüvitistele,» ütles Saltõkova.

Pahhomov olevat lubanud: «Me katsume leida neile natuke raha ja panna nad mujale.» Hiljem selgunud aga, et ainult üürnikele leiti uued üüripinnad. Omanikud – nagu proua Saltõkova – tehku aga mis tahavad.

«Nad peaksid meile midagi normaalset asemele andma,» on naine veendunud.

Copyright The Financial Times Limited 2013