/nginx/o/2013/08/02/1938562t1he9c3.jpg)
Suvevaheajal töötamine on lapsele heaks ettevalmistuseks täiskasvanute maailmaga kohanemisel. Isiklik kogemus aitab mõista seoste tähendusi, mida muidu ehk ei adu – kust tulevad kartulikrõpsud ja külmutatud juurviljakuubikud või kui palju kulub aega ühe euro teenimisele. Oluline, et töökogemus oleks hea ja igas mõttes eakohane. Ehkki ka väike pettumus on õpetlik ning kuulub tööelu juurde.
Suvel on tore tööl käia koos sõprade, tuttavate või koolikaaslastega. Teistsuguses olukorras õpib inimesi ja suhteid ka teise pilguga vaatama. See on omamoodi rikastav ja arendav kogemus.
Lapsed võivad ka pereringis tasulisi töid tehes teenida, sellises poolmängulises vormis, mis valmistab noori ette oma raha teenimiseks. Igal juhul peaks töö olema lapsele sobiv ja jõukohane. Eks vanemad teavad kõige paremini, mis nende lapsi motiveerib ja mis neid inimesena rikastab. Pereliikmed peaksid kõik ühtemoodi aru saama, millise kodutöö eest laps võib tasu loota, millised kuuluvad aga tema igapäevaste kohustuste hulka.
Oma tööga teenitud raha annab noorele enesekindlust, lisab iseseisvust ja väärikat olemist. Laps peaks saama ise otsustada, mis ta oma teenituga teeb, suuremad lollused tuleks seejuures muidugi välistada. Sest kui vanemad püüavad otsustamisse liialt sekkuda, siis saavad nii iseseisvus kui ka väärikus hoopis kannatada.
Küll peab tööandjatele südamele või veel kõrgemale koputama, et nad lapsi liiga täiskasvanuliku pilguga ei vaataks ning võimaldaksid neil müügi- ja reklaamitööd teha eakohastes riietes. Sellist pilti ei tohiks pakkuda isegi mere taustal mitte kellelegi, kus täiskasvanud onu ulatab rannariietes lapsele jäätiseraha. Mõnel puhul on vaja peenemat psühholoogilist taipamist. Olen küsinud endalt näiteks, kas Viru tänaval keskaegsete piinamisriistade muuseumisse kutsuvad timukakostüümides tütarlapsed on ikka punkari tüüpi ja õrritamise töö neile meeldib või peavad nad endalegi ootamatult taluma, kuidas möödujad neist õudusega eemale tõmbuvad.
Suvi on koolilastele eelkõige puhkuseks mõeldud. Aga kui palju on paras puhata? Tegelikult oleks vaja puhata niikaua, kuni natuke igav juba hakkab ja tekib tahtmine vaadata, mis koolis huvitavat toimub. Puhkus peaks eelkõige aitama välja tulla koolirutiinist. Just siis, kui teada-tuntud tegevused ära tüütavad ja jääb hetk aega igavlemiseks, saavad tekkida päris uued ideed, mõtted ja fantaasialennud. Siis on meel vaba ja avatud uuele.
Kindlasti on lapsi, kes peavad koolivaheajal oma perele sissetulekut teenima. See on muidugi karm olukord. Kedagi ei tohi jätta päris ilma lapsepõlveta. Leiduks vaid piisavalt märkajaid, kes olukorda leevendada saavad. On neid, kes töötavad selleks, et endale kooli ajaks raha varuda, ja ega see kerge ole. Lastele ei tohiks siiski panna nii suurt vastutust pere toimetuleku pärast, et nad puhkamise hoopis ära unustavad.