Maailma juhtivad majandusväljaanded paigutavad juuli lõpus 94-aastaselt surnud kildagaasi nn maaletooja George Mitchell samasse kategooriasse maailma muutnud ettevõtjatega nagu Bill Gates ja Steve Jobs, vahendab Pärnu Konverentside ajaveeb.
George Mitchell - mees, kes muutis maailma energiaturgu
Mitchell oli vastandiks 20. sajandi ülbetele militaarsetele naftaspekulantidele, kelle tähetund jõudis kätte sel aastasajal. Naftaparunitega ühendas teda riskijulgus ning hullumeelsuseni kalduv meelekindlus oma veendumustele truuks jääda, sest kuigi frakkimistehnoloogia oli teada juba 1940datest; siis just Mitchelli visioon, julgus ja kangekaelsus viis täiendava läbimurdeni.
Enne teda peeti kildagaasi majanduslikult mittetasuvaks. Mitchell tõestas, et kombineerides hüdrofrakkimist horisontaalse puurimistehnoloogiaga on võimalik ligipääs ressurssidele, mis muudab mitte ainult USA, vaid kogu maailma energiabilanssi.
Viimaseks positiivseks uudiseks USA energiatööstusest enne Mitchelli võis pidada Dallase teleseriaali. Mitchelli tehnoloogiline läbimurre peale 15 aastast katsetamist 1998ndal aastal on suurendanud kildagaasi turuosa tänaseks 30 protsendile. Mis veel olulisem, energiakandjate hind on langenud, mistõttu näiteks on New Yorgis elektri hind viimastel aastatel samuti kivina kukkunud.
Economisti sellenädalases numbris avaldatud analüüs toetab arvamust, et just (kilda)gaas asendab tulevikus üha rohkem naftat. Näiteks viiendik USA bussidest sõidab juba täna gaasiga ning uute veoautode puhul on selle energialiigi osakaal lausa 40 protsenti.
Vastuoluline ettevõtja ja isiksus
Mitchell oli vastuoluline isiksus, kes ühelt poolt annetas palju heategevuseks ja uskus säästlikkusse, kuid teisalt oli tema Mitchell Energy kaugel rohelisest mõtlemisest. Ta oli rahvastikukontrolli pooldaja, kuid tal endal on 10 last.
Just kildagaasis ühinevad need vastuolud ja paradoksid loogiliseks lahenduseks. Gaasi näol leidis Mitchell vähemsaastava vahepeatuse teel mittefossiilse energia suunas. Forbesi hinnangul on keskkonnaaktivistid ja energiatöösturid kahjuks uuesti asunud vanade argumentidega klassikalisse kaevikusõtta, mõistmata vahepeatuse loogikat.
Frakkimine pole keskkonnale kahjutu ning skeptikutest ja kriitikutest kildagaasi potentsiaali osas pole puudust. Ka Mitchell ise nõustus probleemidega ja väljendas muret nn «odavate kaevandajate» pärast, kes standardeid eiravad ning seepärast soovitas keskkonnanõudeid veelgi karmistada.
Vastuolud sellega ei lõpe. Mitchelli edu toetus paljuski erinevatele USA valitsuse toetusmeetmetele ja naftafirmade täiendavale maksustamisele alternatiivkütustealase uurimistöö soodustamiseks. Eelmisel aastal Economist`ile antud intervjuus väidab Mitchell, et patenteerimisest loobumine tegi tehnoloogia kõigile kättesaadavaks tema enda kasumite arvel.