Mandrirahvas vallutas Kärdla õued

Kohvikutepäevast on Kärdlas saanud tõeline massiüritus – praamid Hiiumaale on viimse kohani broneeritud ja kohvikutest astuvad läbi tuhanded külastajad. Foto: Raigo Pajula

Ilmselt ei aima paljud Kärdla kohvikutepäeva külastajad, kui suur töö ja vaev, aga ka tegemislust on ettevõtmise õnnestumise taga.
 

Kell kuus hommikul said kaante vahele Kärdla ühepäevakohviku Bella Rosa viimased menüüd ja kohvikupidaja Maris Nõmmik-Kärtner võis paariks tunniks sõba silmale lasta, et seejärel teha viimased ettevalmistused 12 tundi kestvaks tööpäevaks.

Nõmmikute pere kodukohvikus käis laupäeval tuhandeid külastajaid ning õigupoolest hõivasid pea kogu Hiiumaa mandrilt saabunud suvitajad – kohad praamidel olid viimseni välja müüdud terve nädalavahetuse kestel.

Paar tundi enne Kärdla kohvikutepäeva oli perekond Nõmmiku koduaed rahvast täis ja kõigil oli midagi kiiret pooleli. «Igal aastal me mõtleme, et tänavu teeme kõik eelmiseks õhtuks valmis, aga ikka läheb teisiti,» tunnistas pereema Tiia Nõmmik. Nii näiteks jõudis kümme kasti basiilikut küll juba päev varem kohale, aga pesto tegemine lükkus olude sunnil ikkagi kohviku avamise eelsesse aega.

Kuigi ühepäevakohvikud võivad oma uksed sulgeda ka kell kaheksa õhtul, siis Nõmmikute pere söögikoht on avatud südaööni ja tegijate kinnitusel pole sellist aega, mil külastajaid ei jaguks. «See aasta on meil tellitud 1000 kooki, lisaks tegime seene- ja rukolapirukad, siis on olemas veel bruscetta-saiad ja  250 pitsapõhja,» rääkis Tiia Nõmmik.

Kolm aastat tagasi läks nende peres praeahi enne kohvikutepäeva katki ja perepoeg Marko otsustas, et teeb šõu mõttes õuel renditud ahjus mõned pitsad. Viimane pitsa valmis aga alles pool kaks öösel. Nii oli tänavu pitsameistreid tööl juba kolm, aga sellegipoolest tuli mõnel külastajal loodetust kauem oodata.

Bella Rosa kohvikus oli laupäeval ametis 40 inimest. «Nad on meie sugulased, sõbrad ja siis veel nende sõbrad,» tutvustas seltskonda Maris Nõmmik-Kärtner. Bella Rosasse tullakse tööle nii Tartust kui Tallinnast, aga ka Inglismaalt ja Rootsist.

Pere on oma kohvikuärisse kaasanud naabridki. Nii küpsetas lahke naabrinaine mullu kõik nende koogid, mida oli 900 tükki. Kuna aga tänavu vastsündinu kõrvalt nii palju aega ei ole, siis seekord tuli pooled koogid tellida mujalt.

Tjorveni kohviku pidaja, teatrikunstnik Mae Kivilo sõnul algavad ühepäevakohviku ettevalmistustööd juba kevadel, aga suurem sagimine läheb lahti paar päeva varem.

Laupäeva  algusminutiteks oli küll ära puhastatud ämbritäis mustikaid ja valmis keedetud mitu hiigelsuurt potitäit kalasuppi, aga veel polnud selge, kuidas täpselt jõuavad Kärdlasse õigeks ajaks kohale saare teises servas peatuvad kohviku põhitöötajad ehk Tjorveni näidendis mänginud lapsed ja kuidas lahendada olukord, et Mae ise peab vahetult enne avamist olema korraga mitmes kohas, sest tema vastutas ka kogu päeva üldkujunduse eest.

Nappidest unetundidest ja väikestest tõrgetest hoolimata hakkas keskpäeval Tjorveni maja aias lõõskava päikese käes pannkookide küpsetamine pihta ja kestis kuni kella kaheksani välja. «Jahu tuli paar korda käia poest juurde toomas ja kokku kulus meil seda umbes 20 kilo. Kuigi meil oli valmis kaks Kärdla kooli köögi kõige suuremat potitäit kalasuppi, tuli sedagi ühe poti jagu juurde keeta,» rääkis naine. Samas tunnistas ta, et söögipoolis polnud nende kohvikus kõige olulisem.

«Meie jaoks oli kõige tähtsam see koosolemiserõõm ja selle jagamine. Kõige paremad hetked olidki esinemiste ajal, kui külastajad said sellest osa ja seda omakorda tagasi andsid,» tunnistas Mae.

Kärdla kohvikutepäev toimus tänavu seitsmendat korda ning kui selle algusaastatel tuli korraldajatel Ly Kaupsil ja Ere Naadil veenda Kärdla ärksaid inimesi üritusel osalema, siis nüüd on neil võimalik juba osalejaid valida. «Meil on olnud see reegel, et võtame ühe väljast tuleva kohviku aastas, et oleks ikkagi ennekõike hiidlaste tegemine,» rääkis Ly Kaups.

Naiste sõnul näitab senine kogemus, et ega väljastpoolt Hiiumaad tulijad päris hästi ei adu, millise üritusega on tegu. «Ükskõik, mida sa neile ei räägi, nad ikka üllatuvad. Nad ei usu, millised massid siit läbi käivad ja milliste kogustega tuleb arvestada,» tõdes Ly Kaups. Ka tänavu helistasid pealinnast tulijad  korraldajatele tund aega pärast avamist ja uurisid, kas oleks võimalik minna kohalikku õppeklassi saiu küpsetama, sest «meil on hullumaja ja kõik on juba otsas». Väikse kohviku pidaja peab arvestama, et päevas käib neil tuhat külastajat, keskmise suurusega kohvikus kaks-kolm tuhat.

Esimesest aastast alates on ühepäevakohvikuid olnud 15 ja Ly Kaupsi  sõnul saab iga aastaga aina enam selgeks, et see on just täpselt paras arv. «See on just see hulk, mida jõuab läbi käia. Rohkem ei jaksaks,» oli ta veendunud.

Naadi sõnul tunduvad kohvikud ülerahvastatud, kui nad on üksteisele liiga lähedal. «Sellepärast oleme juba aastaid vaadanud, et need paikneksid linnas hajusamalt laiali. Nii saavad ka külalised osa ilusast linnast,» rääkis Naat.

Just uusi ja põnevaid paiku otsides tekkiski naistel aastate eest idee, et kohaliku politseijaoskonna kandis võiks olla üks kohvikutest ja miks mitte politseimajas, mille kartsa aknast avaneb miljoni dollari vaade merele. «Ma sõitsin rattaga politseijaoskonnani ja keerasin siis ringi, et see on nii napakas idee. Siis sõitsin paarsada meetrit  tagasi ja sain enda peale vihaseks, et mida ma kardan ja läksin uuesti,» meenutab Ere ühe eriskummalisema kohviku sündi.

Ly lisab juurde, et Erel oli selle jutuga hea politseinike jutule minna, sest tema mujalt tulijana ei tundnud Hiiumaa inimesi. Kohalik konstaabel kuulas ettepaneku ära ja sõnas, et kui nende maja naised on nõus, siis miks mitte. Nii sündiski kohvik Sinine Vilkur, kus trellitatud kookide jagamise kõrval käis ka igapäevane töö edasi. «Kui kartsa toodi tegelikult üks kinnipeetav, siis olid külastajad vaimustuses, et vaata kui hästi ta oma rolli mängib. Mandriinimesed aga käisid vormis politseinike käest uurimas, kust seliseid kostüüme laenutada saab,» meenutas Kaups.

Mõlemad korraldajad on veendunud, et kohvikutepäeva traditsioon jääb kestma. «Selle põhialus on külalislahkus ja sellest ei väsi. See ei ole asi, mis võiks ideena maha käia, küll aga võib seda juhtuda teostuse tasandil ja sellel on vaja silma peal hoida,» arvas Naat.

Naised tunnistavad, et juba mõned aastad on olnud kuulda nurinat kõrgete hindade üle. «See algas paar aastat tagasi, kui kohvikud said aru, et inimesi käib nii palju ja letid ostetakse igal juhul tühjaks,» tõdes Kaups.

Korraldajate sõnul võib kallite hindadega kohvikuid olla vaid paar-kolm, aga märk jääb paratamatult külge ka teistele. «Meie kohvikutepäeva raudvaras muuseumikohvikus arveldatakse sentidega, aga keegi ei tule ütlema, et seal on nii odav, ikka räägitakse neist, kes on kallid,» nentis Naat.