Näib, et suhtekorralduse päevad on loetud – vähemalt arvab nii üks valdkonna peategelasi.
PR-tööstuse PR-probleem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
BBC veebisaidil avaldatud järelhüüdes kirjutab firma Deliberate PR asutaja Benjamin Webb: «Traditsioonilisele, tarbijale suunatud suhtekorralduse mudelile lüüakse hingekella.»
«See nigelalt kirjutatud pressiteadete, totakate ürituste, edevate fotosessioonide, sisutühjade uudiste ja mõttetute kampaaniate uputus ärritab ajakirjanikke ja ajab üha ettevaatlikumaks muutuva avalikkuse haigutama,» jätkab Webb.
Webb usub, et igal juhul «kujundab meedia muutuv pale PR-tööstuste fundamentaalselt ümber, rohides välja kõik haletsusväärsed ja silmakirjalikud [tegelased]».
PR-tööstuse kuvand võib paljuski olla löögi all seetõttu, et nende esmane sihtgrupp on kõige küünilisem grupp inimesi üldse: ajakirjanikud.
Kindlasti ei tule kasuks tõsiasi, et ajakirjanikud tunnevad end sissepiiratuna. Raamatu Flat Earth News autori Nick Daviesi andmetel oli Suurbritannias 2008. aastaks 47 800 suhtekorraldajat – seega enam, kui ajakirjanikke (45,000).
Webb väidab, et PR-inimesed on juba liiga kaua ajanud klientidele puru silma «oma peente algoritmidega, mis seostavad artikli pindala summaga, mis tulnuks välja käia sama suure reklaamipinna eest».
Suhtekorraldaja väitel on sotsiaalmeedia tekitanud edu hindamiseks palju paremaid viise.
Loomulikult tekitab uus olukord probleeme tervele reklaami- ja turundustööstusele, kuid kõige halvem maine on kahtlemata suhtekorraldusel.
Esimesed sõnad, mis inimestel reeglina PR-tööstusega seostuvad, on «ebasiirus» ja «manipuleerimine».
Mis sundis Webbi sulge haarama? Ilma naljata: nädal tagasi tähistati Suurbritannias riiklikku PRi teadlikkuse päeva (PR National Awareness Day). Jah, ka allakirjutanu ei olnud sellest teadlik...
Suhtekorraldajad teeksid endale suure teene taandudes rambivalgusest ning asudes sügavuti arutlema selle üle, mida «usutav interaktiivne sisu» (credible interactive content) – nagu Webb seda nimetab – digiajastul tähendada võiks.
Copyright The Financial Times Limited 2013