Tasutud võlg tuli seitse aastat hiljem kummitama

Hobby Halli postipakid. Foto: Ove Maidla / Postimees

Inkassofirma Lindorff võttis käesoleva aasta märtsis ühendust Anuga ning teatas, et naine peab tasuma 1998. aastal tekkinud Hobby Halli võla, mis anti inkassole edasi kahes osas 1999. ja 2000. aastal. Anu tunnistas, et on tõesti Hobby Hallist kaupa tellinud, kuid võlad said tasutud 2006. aasta kevadel ning kahte Lindorffi nimetatud toodet pole Anu kunagi tellinud.

«Olen kunagi tõesti sealt mõned asjad ostnud ja olin ka võlgu, seda ma ei eita, kuid kõik oma võlad olen tasunud,» sõnas ta ning lisas, et väidetavalt tellitud mikrolaineahju ning trekkingut ei ole tal kunagi olnud. «Ma tean, et ma ostsin sealt tolmuimeja ja televiisori, neil oli aastane järelmaks ja nende kviitungite alusel maksin need ära,» rääkis Anu.

«Mingid summad ja mingid asjad nad vuristasid ette ja järgmine küsimus oli, et noh, millal maksma hakkate,» rääkis Anu, «kui ma ütlesin, et ma olen tasunud need asjad, siis nad vastasid, et saatke maksekorraldused.» Naine saatiski firmale maksekorraldused, kuid sai vastuseks, et need pole õiged.

Lindorff Eesti OÜ juhataja Kadrian Jaagund sõnas, et kolmest tootest kaks tasus Anu otse Hobby Halli kontole 2006. aasta kevadel, kuid kuna makse laekumisel kulus osa rahast viiviste ja nõudekulude katteks, sai kolmest võlast täielikult kaetud üks, teine pooleldi ning kolmas võlgnevus jäi tasumata. «Too moment ma ei teadnud, et see on kuhugi edasi antud ja ma ei teadnud ka viivistest mitte midagi,» selgitas Anu.

Jaagund rääkis, et esitatud maksekorraldustest kaks olid Lindorffi andmebaasis registreeritud, kuid tasumata osade kohta maksekviitungeid laekunud ei ole. «Kolmandal kviitungil puudub igasugune viide, millist võlga püüti Hobby Hallile tasuda, mistõttu pole tuvastatud selle seost Lindorffile sissenõudmiseks esitatud nõudega,» ütles Jaagund ning lisas, et Anu võis Hobby Hallist lisaks kõne all olevatele veel tooteid tellida.

Anu hämmastas kõige rohkem see, et kolmeteistkümne aasta jooksul ei ole keegi temaga ühendust võtnud ning nüüd laoti järsku nõue letti. «Kas inkassol on õigust hoida nõuet 13 aastat kuskil riiulil ja alles siis sellega tegelema hakata? Ja kas selline nõue pole mitte aegunud?» küsis Anu nördinult. Tema arvates vastab inkassofirma tema küsimustele vastumeelselt ning venitab – kirjadele vastamine on võtnud Anu sõnul aega kolm nädalat kuni poolteist kuud.

Elukohavahetus tegi asjad keeruliseks

Jaagundi sõnul edastas Hobby Hall Anule võlgade sissenõudmiseks iga toote kohta kaks meeldetuletuskirja ning nendele mitte reageerimise tõttu edastati nõuded Lindorffile. Lindorff alustas meeldetuletuste saatmist 1999. aasta augustis.

Anu vahetas 2000. aasta alguses elukohta, seega oleks pidanud temani jõudma kaheksa meeldetuletust, kuid Anu sõnul ei ole ta ühtegi näinud, seetõttu ei olnud ta ka võlga tasudes viivistest teadlik. Veel 2002. aastal, kui Lindorff tegi rahvastikuregistrisse päringu, oli seal vana aadress. Jaagundi sõnul oli postiaadress ainsaks viisiks ühendust võtta, kuna Lindorffil ei olnud Anu telefoninumbrit ega e-posti aadressi. Anu sõnul sai uus aadress rahvastikuregistrisse kantud 2003. aastal.

Lindorff saatis Anu vanale aadressile kolme toote kohta kokku 34 meeldetuletust. Viimased meeldetuletused saadeti 2007. aasta novembris, seega tekkis enam kui viie aasta pikkune paus. Jaagund sõnas, et kuna Anu meeldetuletustele ei reageerinud, lõpetati kirjade saatmine ära. «Me ei kontrolli iga päev rahvastikuregistri muudatusi, klient on ka ju vastavalt lepingule kohustatud teatama oma aadressimuudatusest, see on kliendi kohustus, mitte meie kohustus kontrollida rahvastikuregistrist,» sõnas Jaagund.

Jaagundi sõnul tegi Lindorff  uue päringu rahvastikuregistrisse käesoleva aasta veebruaris ja saatis märtsis meeldetuletuskirja uuele aadressile. Tegu oli n-ö kampaania korras saadetud meeldetuletusega ning taolise kirja said veel tuhanded võlgnikud, kellega ei ole telefonitsi võimalik ühendust saada.

Anu on enda sõnul täiesti nõutu: «Ma ei tahaks seda öelda, aga ausalt öeldes ma kahtlen Lindorffi väidetes. Ma saan aru, et ma ei saa mitte mingi valemiga väita, et ma ei ole neid kirju kätte saanud, aga ma saan tõestada, et 2000. aasta algusest elan teises elukohas ja kui nad pärast seda saatsid sinna kirju, siis mul ei olnud mingit võimalust neid kätte saada.»

Kommentaar 

Liane Raave, advokaadibüroo Raave vandeadvokaat

Võlgnik võib tulenevalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest eeldada, et inkassoettevõtja esitab koos võlanõudega ka nõude alusdokumendid ja selgituse nõude kujunemise kohta. Professionaalne inkassoettevõtja seda üldjuhul ka teeb, sest asjaolude välja selgitamine ja nõude selgus on ka tema huvides. Võlanõude esitamisel kohtusse lasub nõude tõendamiskoormis inkassoettevõtjal. Samuti võib eeldada, et inkassoettevõtja järgib professionaalina käibes vajalikku hoolt ja kontrollib aeg-ajalt, mis põhjusel võlgnik võlanõuetele ei vasta. Kui inkassoettevõtja soovib kohtus võlgnikule edastatud võlanõuetele tugineda, lasub tal ka kohustus tõendada, et võlanõuded on võlgnikule edastatud ja viimasel on olnud mõistlik võimalus nendega tutvuda.   

Nõude kujunemisega seoses tasub teada järgmist: kui võlgnik peab lisaks põhikohustusele tasuma ka kulutusi (näiteks võla sissenõudmise kulud) ja viivist, kuid ülekantud rahast ei piisa kõige katteks, võib võlausaldaja lugeda ülekantud raha esmalt kulutuste, seejärel viivise ja lõpuks põhikohustuse katteks. Kui järelmaksuga müügil arvestatakse ka intressi, on tegemist tarbijakrediidilepinguga ja kohaldub eriregulatsioon, mille kohaselt peab võlausaldaja lugema ülekantud raha esmalt kulutuste, seejärel põhikohustuse ja lõpuks viivise katteks. Seega võib sõltuvalt lepingutüübist olla võlajääk erinev.

Viivisnõue on iseenesest nõue, mida iga mõistlik isik peab arvete tasumisega viivitamisel ette nägema. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib võlgnik nõuda viivise vähendamist. Kohtupraktikast tulenevalt on viivise vähendamise põhjusena tunnustatud näiteks seda, kui viivisnõue on jäetud esitamata mõistliku aja jooksul. Samuti on kohtupraktikas leitud, et põhinõudest suuremat viivisnõuet tuleb põhjendada võlausaldajal.Viivise vähendamine on aga kohtu õigus, mitte kohustus ja kohus teeb otsuse võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes viivisnõude proportsionaalsust põhinõude ja rikkumise (tasumisega viivitamine) raskusega. 

Järelmaksu korral on nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest (näiteks viivis) tulenev nõue. Näiteks: kui võlgnik peab käesoleval aastal iga kuu 15. kuupäeval tegema osamakse, siis nende osamaksete osas algab aegumistähtaeg 31.12.2013 ja lõpeb 31.12.2016. Pärast aegumistähtaja möödumist võib olla nõude maksmapanek välistatud. Võib olla välistatud, sest aegumine ei kohaldu automaatselt. Võlgnik peab esitama aegumise vastuväite. Kui võlgnik ei tugine aegumisele ja maksab võla pärast aegumist ära, siis on maksmine kehtiv ja võlgnik ei saa aegumisele enam tugineda. Kui võlgnik maksab võla osaliselt enne aegumist ära, siis võib olla tegemist nõude tunnustamisega ja aegumistähtaeg kolm aastat hakkab uuesti kulgema.

Seoses eelkirjeldatud asjaga tuleb repliigi korras märkida, et pärast 01.09.1994. ja enne 01.07.2002 tekkinud kohustuste ajal kehtis seadus teises redaktsioonis ja seetõttu tuleb sel ajavahemikul tekkinud nõuete aegumise küsimus lahendada case-by-case, lähtudes rakendamise seadusest.