Kuus levinud müüti, millega on tuttav iga introvert

Introvertide kohta on palju müüte. Üks neist on see, et nad olevat üksildased. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Introverdid tunnevad end suurtes seltskondades ebamugavalt ja üldiselt ei armasta nad suhtlemist. See on üks paljudest müütidest, mida introvertide kohta arvatakse ja mis tegelikult paika ei pea.

On ka üldteada, et pigem hinnatakse tänapäeva kultuuris ekstravertseid omadusi nagu enesekindlust ja avameelsust, kui et üksiolemist ja vaikset mõtiskelu. Huffingtonpost aga toob ära kuus müüti, mis introvertide (keda on muide hinnanguliselt kolmandik kogu inimkonnast) suhtes paika ei pea.

Kõik introverdid on häbelikud ja kõik häbelikud inimesed on introverdid. Tihtipeale aetakse häbelikkus segamini introvertsusega, kuigi tegelikult on tegemist täiesti erinevate omadustega. Mõelge näiteks Bill Gates`i peale – ta on introvert, kuid siiski mitte häbelik. Kui introvert saab rohkem energiat üksi olles, siis häbelikkus on pigem ebamugavustunne ja ärevus olukordades, kus tuleb sotsiaalselt suhelda. Väga paljud introverdid pole sugugi häbelikud ning tunnevad end kindlalt ja vabalt inimeste hulgas, kuid nad vajavad lihtsalt suhtlemiseks kulunud energia taastamiseks rohkem üksiolemise aega.

Introvertidele ei meeldi suhelda. Tüüpiline silt, mida introvertidele külge riputatakse. Tegelikult naudivad nad vägagi suhtlemist, kuid teevad seda lihtsalt ekstravertidest erineval viisil. Näiteks meeldib neile rohkem üks ühele suhtlus, nad võivad nautida isegi suuri seltskondi ja pidusid, kuid tahavad neid jälgida n-ö kõrvalt. Sellest ei tule järeldada, et nad seltskondi ei naudiks.

Introvertsus ei tohiks kindlasti segamini ajada misantroopiaga – introverdid armastavad küll inimesi, kuid nad eelistavad suhtlemisel kvaliteeti kvantiteedile, nende sõprusringkond on väiksem, kui hoolikalt valitud.

Introvertidest ei saa häid juhte ega avalikke kõnelejaid. Väga paljud introverdid naudivad liidrirolli, avalikku kõnelemist ja rambivalguses olemist. Bill Gates, Abraham Lincoln, Gandhi ja paljud teised ajaloost tuntud liidrid on oma olemuselt klassikalised introverdid. Mitmed uuringud on näidanud, et nii ekstraverdid kui ka introverdid saavad mõlemad hästi hakkama nii juhtimise kui ka müügitööga.

Introvertidel on rohkem negatiivseid isiksuseomadusi. Kuna introvertidele meeldib olla üksi, siis on tüüpiline stereotüüp nende kohta, et nad on depressiivsed ja neil on rohkem negatiivseid isikuomadusi. Enamiku introvertide jaoks ei tähenda üksiolemine veel üksildust. Introvertsus ainuüksi ei tähenda veel loomupärast depressiooni kalduvust, vaid lihtsalt seda, et inimene kulutab rohkem aega mõtlemiseks ja analüüsimiseks. Tõsi, kui mõtiskelu läheb liiga paljuks, on oht depressiooniks veidi suurem.

Introverdid on loovamad. Mõnikord on introverte nimetatud ekstravertidest loovamaks, intelligentsemaks ja tundlikumaks. See ei pea tegelikult paika, kuigi tõsi – loovus kipub avalduma paremini siis, kui inimene on keskendunud ehk introvertses olekus.

Introverte on inimeste hulgast imelihtne ära tunda. Tegelikult on paljud introverdid õppinud käituma ekstraverdi kombel, sest väljapoole avatud omadused tunduvad ühiskonnas olevat rohkem hinnatud. Seega ei pruugi kokteilipeol ringi vaadates sugugi kohe aru saada, kes on kes – introverdid võivad seal sama vabalt inimestega suhelda kui ekstraverdid. Lihtsalt nad vajavad hiljem pärast pidu pikemat omaetteolemise aega, et taastuda.