Katse: kas käiguvahetamine teeb sõidu mugavamaks?

Maastikurattaga linnas. Foto: Toomas Tatar / Postimees

Sõidan jalgrattaga iga päev ja ratas on minu jaoks sõiduvahend, millega ajada igapäevaseid asju. Aeg-ajalt võtan sportimise eesmärgil ette ka pikemaid teekondi.

Hoolimata sellest, et mul on 21-käiguline maastikujalgratas, tuleb tunnistada, et seni olen kasutanud peamiselt ainult paari käiku. Isegi mäest üles sõites ei vaevu ma pahatihti käike vahetama. Tõusul kasutasin 14. käiku (ees 2. ja taga 7.), tasasemal maal sõitsin enamasti 21. käiguga (ees 3. ja taga 7.).

Pärast Kert Olle näpunäiteid läksin neid soovitusi Tallinna peale katsetama. Esmalt sõitsin mööda Kadaka puiesteed. Kui tavaliselt oleksin Mäepeale elurajooni juures olevast künkast niisama üles rühkinud, siis seekord vahetasin käiku kergemaks ja sain vaevata mäest üles.

Kadaka puiestee ja Vääna tänava ristmiku ületamiseks tuli käike veelgi kergema peale keerata (esmalt 10. ja siis 8.). Samas, järsust mäest ja viaduktile üles väntamine võhmale ei võtnud ja sõita oli mõnus.

Seejärel läksin rallima Järve terviserajale. Kuigi Rademaris oli juttu ka liivasel pinnal sõitmisest, see mul hoolimata käikude vahetamisest ei õnnestunud. Terviserajal kõrguva künka vallutamine läks tänu käikude vahetamisele küll tavapärasest kergemalt. Üles jõudes oli nahk siiski veidi märg, vist oleks pidanud veelgi kergema käigu valima.

Kindlasti püüan ka edaspidi iga päev käiguvahetusele rohkem rõhku panna, sest tuleb tunnistada, et erinevus sõidumugavuses oli tuntav. Õige käikude kasutamine säästab tublisti energiat ja see on eriti tähtis just pikemate teekondade puhul, kus tuleb nii mäest üles rühkida kui ka pikalt mööda tasast maad vändata.

Leian, et tegelikult vajan maksimaalselt seitset käiku, 21 käiguga pole mul oma harjumuste juures midagi teha.